nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi.
). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi.
jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid. 1 Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärisusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). Eesti rahvarõivaste juurde on tavaliselt kantud sukapaelaga seotud villaseid sukki. 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis uuendusigi (Lihula ja Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel. Kihnu saarel veel meie päevilgi.
Sel ajal olid väga levinud kirivööd, mida naised kandsid seeliku ja suvel särgiväel käies särgi peal. 2-3 pikkune vöö mähiti mitu korda ümber keha, vöö otsad peideti vöökordade alla. 19. sajandi alguses hakkas, saartel küll vähem, levima potisinine värv (indigo, mida kasutatakse tänapäevalgi teksariide värvimisel), keskpaigas juba eredad poevärvid. Linnamoe mõjud suurenesid märkimisväärselt (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, mustrid moelehtedest). Uute rõivastena ilmusid meestel ja naistel vestid (liistikud) ning kerge ülerõivas (meestel vatt,naistel kampsun). Naiste kampsuneid ja liistikuid hakati tegema linlaste eeskujul liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Üleminek linnapärasele riietusele kulges eri paigus erinevalt. Lihula- Kirblas tikitud seelikud, Põhja-Eestis, eriti Virumaal ja Tallinna ümbruses liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleit
annaabi.ee 
