maailma, on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis erinevusi. Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema interaktiivsus: kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks. Kunst asetseb tähendusruumis, mida piiritleb raam (algus ja lõpp, kulissid vms). Tihti tajutakse kunstina selliseid artefakte, millel puudub praktiline otstarve. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika käsitab kunsti sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (keele, kõne, kujundi jne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil. Seetõttu on kunstile iseäranis iseloomulik stiilide ja stiilivõtete, zanrite ja kujutluslaadide eristamine ja järgimine. Kunsti suuri harusid nimetatakse kunstiliikideks. Vahel kunstiliigid põimuvad ja liituvad, näiteks teatrikunstis on näitekunst ühinenud kirjandusega ja lavakujunduse kaudu maalikunstiga, ooperietendusse kuulub lisaks veel muusika ja tants. · Arhitektuur · Disain
hiljem. Pariisis püsisid esikohal kompositsiooni- ja koloriidiprobleemid, huvi värvi kui iseseisva väärtuse vastu. Pariisis puutus ta kokku impressoonsimi, noeoimpressionismi ja fovistide loominguga. Pariisi-aastate küpseim töö on ,,Normandia rand". Neoimpressionistidele omane range pintslitöö on siin asendunud elavama, pehmema ja vabama käsitlusega, rohkem tunnet ja meeleolu sisendavamaga, pintslilöökide ühesuunalisus suuri loodusvorme jälgiva, modelleeriva laadiga. Kõrvuti looduspiltidega maalis ta lilli ja portreid. Enamasti kauni välimusega naisemodellid kajastavad juugendlikku iluideaali. Hilistes portreedes väljendub 1920.aastatel tõsinenud meeleolu: "Madonna" (1923-2924). Esimene teadaolev portree on norra tütarlapsest. Konrad Mäe viimane loomeperiood on seotud kodumaaga. Kunstikooli "Pallas" suvebaasis Saadjärvel maalis ta erakordselt helged, peaaegu läbipaistvad maastikuvaated.
müüt ning eriti radikaalselt peapeale keeratud. Selle näidendi puhul toimub demütologiseerimise printsiibil näitamine, kuidas midagi ei ole. Telenäidendi tulemist näeme jõulisemalt just lasteetenduste poolt. Algselt on nad olnud siiski mingid tekstilised, kuid loomulikult jõuavad nad enne telesse ja siis alles raamatuna. Enn Vetemaa „Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale (pauguga lõpus) – ruum on modelleeriva tegevuse aluseks. Selles näidendid on tegelaskond eksperimendi käigus isoleeritud ruumis. 1977 Jaan Kaplinski „Neljakinginapäev“ – Vanade tekstide väljatulemine on siin isegi mingi ristlainetus. Antud näidend on varem kirjutatud, kuid lavastatud jälle hiljem nagu Rummo näidend. Hiljemavastamise üks eriskummalisemaid juhtumisi on Madis Kõiv, kes alustab kirjutamist ka 60ndatel. Me ei näe teda enne 78ndat aastat, kuid
POSTSTRUKTURALISM Psühhoanalüütiline suund. Jacques Lacan. Deleuze/Guattari skisoanalüüs. Diskursuse uuringud. Tõde ja Võim. Teadmise arheoloogia. Michel Foucault Kirjandustekstide analüüs. Roland Barthes, Julia Kristeva. Dekonstruktsioon. Jacques Derrida Lotman ja semiootika Lotmani semiootika sai alguse struktuuri eritlemisest keeles ja tekstides, mille aluseks on mõiste modelleeriv süsteem kui elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur. Primaarse modelleeriva süsteemi moodustab eelkõige loomulik keel, sekundaarsed modelleerivad süsteemid on keelele analoogiliselt kirjeldatavad või keelt materjalina kasutavad (kirjandus, kunst, muusika, film, müüt, religioon jne). Kultuuris toimivad need süsteemid koos, ühelt poolt autonoomsusele püüeldes, teiselt poolt kreoliseerudes (segunedes). Modelleeriv süsteem võimaldab inimesel tajuda, seletada ja mõjutada ümbritsevat maailma
Vahing ja Kõiv kirjutasid pika näidendi ja seda siis tuli kärpida. Vaino Vahing 1972 Suvekool 1975 Mees, kes ei mahu kivile - monoetendus Jaan Oksast. Näidend kummalise võitu. Psühhomodernnsed näidendid. Vahing samaaegselt proosas hakkab tähtsat rolli mängima ja üldiste tõlgendusmudelite suunaja. Psühhoanalüüsi tutvustaja. Rein Saluri 1974 Külalised - Psühhomodernne. Seosed modelleeriva tendentsiga. Võrdlevalt Tuhkatriinumängu ja Saluri näidendit. Üks olulisemaid märksõnu "Mälu" Pöördutakse 40-50-aastate painete poole. Isiklikku mälu suhestatakse. Mati Unt 1975 Good-bye baby - Terviklik näidend laguneb, 13 erinevat stseeni. 1984 Vaimude tund Jannseni tänaval Merle Karusoo 1980 Olen 13-aastane - Sotsioloogiline teatri esiletõus. Draamakirjanduse iseseisvus on küsitavam. Küsitletakse inimesi, pannakse võõrastest tekstidest midagi kokku.
annaabi.ee 
