Praegu toimiva süsteemi alusel kuuluvad aga pidevalt reservväkke vastava väljaõppe saanud kuni 60-aastased mehed, keda vajaduse korral on võimalik mobiliseerida, saades sel viisil tunduvalt rohkem üksusi. Sealjuures mobiliseeritakse esmajärjekorras need, kes on ajateenistuse läbinud hiljem, ehk kuuluvad valmidusreservi. See tagab ka võimalikult hästi ettevalmistatud koosseisu. Lisaks mobiliseeritute arvule on ajateenistuse eelis palgaarmee ees ka suurem kindlustatus kiireks mobilisatsiooniks. Rahvusvahelistest missioonidest võtavad osa ainult elukutselised sõjaväelased. Ainult palgaarmee olemasolu korral võib tekkida olukord, et suurem osa tegevteenistuses olijaist on välismissioonil ning siin Eestis kriisisituatsiooni tekkides ei ole vajalikke üksusi kiirelt kuskilt võtta. Ajateenistusele põhineva reservväe kasutamisel on aga alati võimalik erinevatest piirkondadest üksused kokku saada. Samuti on ajateenistus vajalik,
31.jaanuar 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirkaitserügementidesse, osa aga kasutati leegioni täiendamiseks. Enamik Saksa poolel olnud väeosasi hävis septembris 1944. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud Eesti sõdureid Tsehhimaal Punaarmee kätte vangi. SOOME ARMEE Mehed, kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, suundusid Soome, Erna luuregruppi. Ulatuslik põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsiooniks. Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatigi 200.jalaväerügement. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Peale Soome kapituleerimist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitte kutsel tagasi kodumaale, et kaitsta Eestit. Kuigi soomepoisse oli vähe, näidati, et väikerahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida oma huvidele vastava kolmanda
Kuigi kaitseliit oli alles loomisjärgus, võtsid liitlased oma ülesandeid tõsiselt ja näitasid üles tahet ja algatusvõimet. Alalise sõjaväe asutamine otsustati 16.novembri nõupidamisel ning esialgu otsustati moodustada see vabatahtlikkuse alusel. Kuid vähese huvi tõttu kuulutas Viru maakonnavalitsus 24. novembril 1918. a. välja sundmobilisatsiooni, mis päev pärast Narva langemist, 29. novembril, laienes üldiseks mobilisatsiooniks kogu riigis. Vabadussõja alguseks suudeti sõjaväkke koondada 2200 2300 meest, sh ohvitserid. See arv näitas, et enamik eesti rahva elavjõude jäid riigikaitseks kasutamata. 3 SÕJAVÄE VARUSTAMINE SÕJA ALGUL November 1918 Sõjaväe varustamise korraldamiseks moodustati varustusvalitsus, mis järk-järgult kujunes
Sõjaväe organisatsioon ei vastanud moodsa sõja vajadustele, ümberkorraldused olid algusjärgus. Isikkoosseisu puudjääk takistas efektiivset väljaõpet ja vähendas lahinguvalmidust. Piirikatteväeosades idapiiril oli liiga vähe mehi (ette nähtud 6274, nimekirjas 5015 ja kohal 4416 meest). Piirkindlustuste rajamine idapiirile oli algusjärgus. Relvastus ja laskemoon polnud piirikatteks ja mobilisatsiooniks vajalikult ladustatud. Relvastuse ja varustuse moderniseerimine oli algusjärgus, puuduvat relvastust polnud sõja korral võimalik juurde hankida. Laskemoona oleks jätkunud 2 kuuks. Puudus efektiivne õhukaitse. Raudteeliiklus rinnete vahel ja ühendus Tallinnaga olenes Tapa raudteesõlmest. Mittevalmisoleku objektiivsed põhjused: Kallis relvastus – 1930ndatel oli raske kaasas käia sõjatehnika arenguga
muutusid liiga optimistlikuks ja saatsid osa vägesid Pariisi peale. Prantslased organiseerisid patriootliku vastupanu ja suutsid minna üle vastupealetungile. Kaks päeva hiljem alustasid prantslased pealetungi. 5-12 septembrini toimus lahing Marne´i jõel, mille prantslased võitsid. Nurjus sakslaste välksõjaplaan ja kogu läänerinde pikkuses Sveitsist kuni Põhjamereni mindi üle kaeviku- ehk positsioonisõjale. Idarinne 1914- Venemaal ei kulunud isegi mitte ühte kuud mobilisatsiooniks ja kogu Vene armee jagati kaheks osaks: Looderindeks Saksamaa vastu ja Edelarindeks Austria-Ungari vastu. Esimene löök anti venelaste poolt Preisimaale, kus nad said raskelt lüüa. Edalarindel, nn. Galiitsia operatsioonil, oli edu venelaste poolel, sest Balkani slaavlased Austria armeest jooksid Venamaa poole üle. Kuid halva relvastuse ja kindralite nõmeduse tõttu ei suutnud venelased oma võitu hoida. Teised rinded- Balkani rinne juulis/augustis
1943. aasta lõpuks oli hakatud mehi Eesti Omavalitsuse vahendusel kaitseteenistuse sildi all Saksa sõjaväkke mobiliseerima. Mäe ja tema Omavalitsuse usaldatavus oli muutunud olematuks. 7. veebruaril 1944 reklaamiti ette professor Uluotsa raadioesinemist. Rahvas tärkas veel kord lootus, et ehk nüüd kuulutatakse välja iseseisvus või autonoomia. Oli ju Punaarmee Narva juures taas Eesti piiril ning olukord muutunud kriitiliseks. Raadiost tuli aga hoopis üleskutse mobilisatsiooniks Saksa sõjaväkke. Inimeste reageeringud olid väga erinevad, paljud olid Uluotsa sellises esinemises pettunud. Saaremaale saabus omakorda mobilisatsioonipropagandat tegema Otto Pukk, üks ilmselt mõjukamaid saarlasi tol ajal Eestis. Sellel oli ka mõningane mõju (RA BA, Varma 1a, 70). Üle Eesti toimus aga mobilisatsioon edukamalt kui keegi lootagi julges. Läheneva Punaarmee hirmus kogunes mehi rohkem kui sakslased soovisidki.
Saksamaa RIOd suurema mõjualaga ja on tehniliselt paremini ülesehitatud tegemaks samme otsustusprotsesside esimestes faasides EL-s. UK keskendus pigem “süsteemi lüpsmisele” eesmärgiga saada võimalikult palju toetusi. Tihedam ühendus regionaalsete võimude ja kodanikuühiskonna vahel Regionaalsed võimud mobiliseeruvad sageli just ühiskondlike huvide tõttu. Tihedam seotus regionaalsete võimude ja kodanikuühiskonna vahel annab rohkem mõtteainet piirkondlikuks mobilisatsiooniks. Ilma tiheda ühenduseta regionaalsete võimude ja kodanikuühiskonna vahel püsib piirkondliku ala mõjuvõim ja loomine kunstlikuna ja ei pruugi jõuda eesmärgini, mis oleks suurendada legitiimsust sellel tasandil valitsuses ja MLG kokkulepetes. Üks tulem, mis Jeffrey välja toob tihedama seotuse näol on see, et tõstetakse regioonide teadlikkust sellest, mis võimalused neil EL-is eksisteerivad. Lisaks teeb see selgemaks EL toimimist kodanike seas