Kujundlikult kirjeldab ta seda metsiku hobuse ja ratsaniku võrdpildiga. Ohtude vältimine pole Minale lihtne. Tegelikult on ainult üks hea variant: olukorra realistlik hindamine ja lahenduskava. Paraku kalduvad paljud tegelikkust moonutama või eitama ja sellest saavadki alguse psüühikahäired. Praktiseeriva psühhiaatrina tõi Freud välja järgmised ekslikud Mina kaitsemehhanismid: · Tõrje: ebasoovitavad mõtted, soovid, mälestused surutakse mitteteadvusse, ,,unustatakse" ära. · Projektsioon: iseenda negatiivsete impulsside omistamine teistele; süüdistamine. · Vastandreakstioon: tõrjutud soovile vastandlik hoiak (foobiad). · Kinnistumine: vanasse eluviisi klammerdumine. · Regressioon: varasemasse arengujärku tagasipöördumine; raskematel juhtudel ulatub see reaalsuse täieliku eitamiseni (nagu skisofreenia puhul), kuid tavaelus kuuluvad siia
praktiline teadmine, mis lähtub meie vajadustest, meie huvidest ja kasudest, meist kui piiratud ökonoomiast? Kas pole meie teadmiste ja tõdedega asi selline, et just nende puhul me usume täielikult, nõnda, et enam ei teagi, et usume - sest neis asjus me ei kahtle? See on minu jaoks nii selge, aga kas ka Teie? Kui see nõnda on, siis asuvad nii meie uskumused kui teadmised tegelikult ühel teljel, tõenäosuse teljel, mille otsad kaovad mitteteadvusse, st selle telje otstes on teatavad läved, kus tõenäosus muutub nii kõrgeks või nii madalaks, et me usume, et me enam ei usu, vaid teame - et miski on kindlasti tõde või vale. Usk Jumalasse. Kas usk on kui arvamus? Jah. Aga mis on usk, küsitakse minu käest pidevalt, kui leitakse mind piiblit lugemas? See on kui ma usun midagi, mida ma ei tea. Kui ma tean, siis ma ei usu, siis ma ei pea uskuma, kuna tean seda juba. Paljud ei mõista seda vastust ja siis nad ei usu et ma ise usun
kindlalt defineeritud subjekti. Krull Kui need alateadlikud tuikamised täielikult hõlvaksid subjekti, langeks subjekt tagasi pre- oidipaalsesse e. imaginaarsesse kaosess ning arendaks välja mingi vaimuhaiguse vormi. Subjekt, kelle keel lubab sellistel jõududel lõhkuda asjade sümboolse korra, on seega teisisõnu subjekt, kellel on suurim oht hulluks minna. Paragrammatiline ei tähenda mingil juhul subjekti lokaliseerimist kusagile mitteteadvusse. Paragrammatism on lakkamatu võitlus loogika ja mitteloogika, tõelise ja mittetõelise, olemise ja mitteolemise, kõne ja mittekõne vahel. JACQUES LACAN (1901-1981) Kirjutised Ecrits 1967 Seminarid 26 kd 1953-1979 Inimese olemise mõõtmed, millede koordinatsioonist sõltuvalt areneb subjekti "saatus". Algselt rõhk Kujuteldaval (3040ndad), siis Sümboolsel (5060) ja Reaalsel (70ndad), siit ka etapid. Lõi strukturaalse psühhoanalüüsi
põhieesmärgiga - miskit kontrolli all hoida ja selle sisu avaldumist takistada. Mina kaitsemehhanismid noppis S. Freudi teostest välja A. Freud ja sai neid 9 (Das Ich und die Abwehrmechanismen, 1936). 11 Tartu Ülikooli psühholoogia osakond, Maie Kreegipuu 2004 © (1) Repressioon e. väljatõrjumine (Verdrängung) on soovimatu tõrjumine mitteteadvusse. Tõrjutakse tungidega seotud soove, unistusi ja mälestusi. Tõrje astub tegevusse siis, kui oht ängistuse tekkeks kaalub üles loodetava naudingu. S. Freud pidas repressiooni teoreetilist mudelit kõigi kaitseprotsesside prototüübiks ja koostisosaks. Seda on palju kõikide psüühikahäirete korral. Kuna repressioonist ei piisa, sest tõrjutud energia otsib kogu oma rakendamata jõuga väljapääsu, lisandub talle tavaliselt mõni teine
annaabi.ee 
