aga see ongi ju descartes'i järgi hullumeelsuse definitsioon. juba siin me näeme, mida freud saab kultuuriteoreetilistesse mudelitesse kaasa tuua. reklaamitööstus toimib ainult tänu mitteteadvuse ideele, tänu väikestele asjadele, mida me ei märka. reklaam pretendeerib sellele, et olla viisijupp, mis jääb pähe luupima. kuidas see hakkab toimima kunsti väljal? kultuurilised tekstid kultuurianalüüsis tuleb võtta lahti ja ära seletada. samas, muusika mõjutab mitteteadvuslikke protsesse, temas arusaamine ole tantsimiseks kuidagi vajalik. me ei pea analüüsima kunstinähtusi sõnumi kaudu. küsimus, mida kunstnik tahtis öelda, ei ole üldse oluline. kunsti toimes on palju sellist, mis ei ole üldse viidav sõnastatavale kujule. kirjanik alustab oma esinemist sõnadega : ma tahtsin oma teisega öelda... ja lugeja küsib: a miks sa siis ei öelnud, miks sa ütlesid midagi muud? freudi kolmikjaotus
Antud juhul on siin tegemist argumenteerimisega ja teoretiseerimisega teadvuse olemuse üle. On rohkeid järeldusi ja nähtuste omavahelisi seoste leidmisi. Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 )
Antud juhul on siin tegemist argumenteerimisega ja teoretiseerimisega teadvuse olemuse üle. On rohkeid järeldusi ja nähtuste omavahelisi seoste leidmisi. Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 )
Antud juhul on siin tegemist argumenteerimisega ja teoretiseerimisega teadvuse olemuse üle. On rohkeid järeldusi ja nähtuste omavahelisi seoste leidmisi. Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 )
annaabi.ee 
