Samuti üks emane, kes poegib ja teised töölised. Suur sisearetus. Sugulaste äratundmine loomadel. On mitmeid tõendeid, et loomad suudavad eristada oma sugulasi võõrastest - hiired, keda väiksena ristlapsendatakse võõrastesse pesadesse, suhtuvad hiljem oma kasuõvedesse heatahtlikumalt kui täiesti võõrastese isenditesse. Samas avaldab mõju ka tõeline sugulus sama ema järglased, kes kasvavad üles erinevate kasuvanemate pesades, saavad hiljem üksteisega läbi paremini kui mittesugulastega. Sugulaste äratundmine: ruumiline lähedus, fenotüübiline sarnasus. Mittesugulaste koostöö. Mutualism ja retsiprookne altruism, nende erinevused ja näiteid loomadel. See jaguneb erinevaiks tüüpideks: (a) mutualism - sel puhul võidavad koostööst korraga mõlemad/kõik koostööpartnerid ja üksteise petmine ei tasu ära (näiteks hundisalk, kes püüavad ühiselt põtra) (b) retsiprookne altruism - sel puhul abistab kõigepealt üks isend teist ja see vastab kunagi samaga
Näiteks: • see, kas korjelt saabunud töölismesilane pääseb valvuritest mööda pessa, korreleerub positiivselt tema sugulusastmega valvurite suhtes • ühe ja sama urusüsteemi paljastuhnurid püherdavad meelsasti üksteise uriini ja rooja sees, kuid ründavad otsekohe, kui kohtavad teise urusüsteemi kuuluvat isendit • ühe ja sama emahiire järglased, kes kasvavad üles erinevate kasuvanemate pesades, saavad hiljem üksteisega läbi paremini kui mittesugulastega. Uurimine on näidanud, et sugulaste äratundmine loomadel võib põhineda erinevail mehhanismidel: • ruumiline lähedus: Paljudel liikidel, kelle noorloomadel pole kalduvust kohe sünnijärgselt kodust lahkuda, tasub pidada oma sugulasteks selliseid isendeid, kes paiknevad ruumis temaga lähestikku (nt ühe linnupesa sisu koosneb suure tõenäosusega õdedest-vendadest.) • fenotüübi kõrvutamine – Isendi välimust, lõhna vm tunnuseid võrreldakse
sigimispartner. Sugulaste markerid, olgu nad keemilised, vokaalsed vm, võivad olla nii geneetilise tagapõhjaga kui ka keskkonnast omandatud. Näiteks on eksperimentaalselt tõestatud, et ainuõõsse merelooma Botryllus schlosseri vastsed kalduvad kokku hoidma niisuguste teiste vastsetega, kelle genoomi MHC (suure koesobivuskompleksi) lookuses esineb sarnane geenialleel, s.t. oma lähisugulastega. Veelgi enam, nagu näitavad katsed, eelistavad larvid pigem liituda seda alleeli omavate mittesugulastega, kui seda alleeli mitteomavate sugulastega. Õistaimedki kasutavad tihtipeale geneetilisi markereid selleks, et vältida ohtlikku lähisugulusristumist. Näiteks mõnel taimeliigil leiavad ainult need tolmuterad, mis kannavad DNA ahela teatud lookuses alleele, mis retsipiendil puuduvad, aktsepteerimist retsipiendi poolt. Osal taimedel esineb kaht tüüpi õisi, isetolmlevaid ja risttolmlevaid. Viimased põlgavad kõik iseenda tolmuterad ära, esimesed eelistavad aga just iseenda tolmuteri
üksteisele otsa vaadata. Oli isegi keelatud viibida ühes elamus samal ajal. 7.2 Seks, abielu, perekond Peamine seksuaalsust kontrolliv hoob on abielu, kuid eksisteerib ka reegleid abieluvä- liste suhete kohta. 7.2.1 Abieluvälised suhted Paljudes mittekristlikes kultuurides on need aktsepteeritud. Trobriaudi saartel alusta- vad juba 7–8 aastased lapsed erootiliste mängudega. 14–15 a. on põhitegevus nn ehal käimine. Eskimod sõlmivad partnerlusel põhinevad sidemed mittesugulastega. See võis hõl- mata ka ajutise naistevahetamise. Tegelikult keelab vaid 5% teadaolevatest kultuuridest igasuguse seksuaalsuse väl- jaspool abielu. Kehtib verepilastuse e intsesti tabu (vanemad-lapsed, õed-vennad). Ajaloost on tea- da üksikuid erandeid — inkade impeeriumis ja muistses Egiptuses ja Havail, us valitse- ja võis (ja tihti pidigi) abielluma oma õega. Rahva tasandil on teada Rooma impeeriumi aegsest Egiptusest.
annaabi.ee 
