moodustavad nn inimese normaalse MIKROFLOORA ja kaitsevad organismi kahjulikke mikroobide eest. Teiseks kaitsebarjääriks on organismi sisekeskkond: veri, lümf, koevedelik. Organismi omadust eristada kehavõõraid aineid ning neid kahjutuks teha ja tänu sellele säilitada sisekeskkonna keemiline ja bioloogiline püsivus nimetatakse IMMUUNSUSEKS. Vanimaks immuunsuse ligiks on MITTESPETSIIFILINE IMMUUNSUS, mille avastas I.I.Mentsikov. Seda immuunsuse liiki nimetatakse mittespetsiifiliseks, kuna ta mõjutab kõiki mikroorganismi, olenamata nende liikidest. Mittespetsiifiliste kaitsemehhanismide hulka kuulub näiteks õgirakkude tegevus. Need rakud on spetsialiseerunud ebasoovitavate materjalide (bakterid, viirused, võõrvalgud) sissevõtmiseks ja nende lagundamiseks. Peamised fagotsüteerivad (õgivad) rakud on: neutrofiilid ja makrofaagid. Seda protsessi aga nimetatakse FAGOTSÜTOOSIKS. Veel nimetatakse neid ka põletikurakkudeks, kuna nad kogunevad alati põletiku piirkonda
epitoopi. Spetsiifiline. Vahel ei leia mono-AK oma üht ja ainust epitoopi üles (epitoop varjestatud teiste molekulide poolt). Polüklonaalne antikeha tegu on antikehade kloonide seguga, millest iga erinev kloon võib seonduda sihtmärgiga, selle erineva piirkonna kaudu. Erinevaid kloone võib olla varieeruvalt 10-100 nt, igaüht toodab erinev B-rakk. Funktsionaalsed erinevused monoklonaalsest antikehast: parem tööriist, kui antikeha raskesti ligipääsetav. Suurem risk mittespetsiifiliseks seondumiseks. Ergastusmaksimum 488nm DAPI 350, Alexa Fluor 488. Emissioonimaksimum 530nm. DAPI 460, Alexa Fluor 530. Emissioonfluorestsents filtrid roheline: 500, kollane: 580, oraanz: 630, punane: 680. Kromosoomid ja rakutsükkel Genoom on mitoosi metafaasis kõige kokkupakitum, kõige paremini näha. 2kordne genoom. 1kromosoom = 1DNA molekul. Kromosoomide arv näitab mitu erinevat juppi DNA-d on. Kromosoomide kuju: kuju annab tsentromeer, kuhu kääviniidid kinnituvad:
Inimese ja sea ALT on suhteliselt püsivad toatemperatuuril, kuid kui külmutada/jäätada, siis 60% ALT aktiivsusest kaob. Primaatide, koerte, kasside, jäneste, rottide maksadel on ALT'il kõige suurem spetsiifiline aktiivsus. Ka lihased sisaldavat ALTi. aspartaataminotransferaas- (aspartate aminotranferase- AST) katalüüsib r-asparaadi ja 2- oksoglutaraadi transaminatsiooni oksaloatsetaadiks ja glutamaadiks. AST esinemine nii paljudes kudedes teeb ensüümi mittespetsiifiliseks, kuid pehmete kudede kahjustuste tundlikuks markeriks. gammaglutamüültransferaas- (gamma-glutamyl transpeptidase- GGT)- dimeerne (oligomeer, mis sisaldab kahte sarnast monomeeri), karboksüpeptidaas, mis lõhustab C- terminali glutamüüli gruppidest sünteetilised substraadid ja transfeerib need peptiidideks ja teisteks sobivateks aktseptoriteks nagu näiteks glütsüülglütsiiniks. arginaas- (arginase- ARG)- uriini tsükli viimane ensüüm, sisaldab mangaani. Selle ensüümi
? Erinevate meetodite plussid ja miinused. Meetodid: 1. mikroskoopia vanim, väga kiire, odav. Paljude patogeenide puhul annab väga hea tulemuse. Valgusmikroskoobid on odavad. Puudused: eeldab väga hea mikroskoopia kogemust; pole väga tundlik meetod; sõltub transpordist; 2. isoleerimine/kultuurimeetod plussiks on spetsiifilisus. Miinused: mikroob ei tohi transpordi käigus enne kultuuri panemist ära surra; võib siiski osutuda mittespetsiifiliseks (söötmetest sõltuv); aeganõudev (tuberkuloosibakter kasvab 1,5 2 kuud); nõuab samastamist (kasvatame üles, peame veel kinnitama, et on see bakter DNA hübridisatsiooniga); inimest on juba ravima hakatud ja alles siis võetakse proov kasv on pärsitud juba; saastamine transpordil. 3. Biotestid 1. rakukultuur kliiniline proov, millega neid rakke nakatame. Kõige tuntum on klamüüdia diagnostika. Rakukultuuris kasvatatud organism ei tohi olla
annaabi.ee 
