Mida haritum, huumusrikkam on muld, seda kõrgem on üldine poorsus. Tavaliselt on see 40-45%. Sügavamates tihenenud kihtides võib lasuvustihedus langeda 30 või isegi alla selle %. Poorsus jaguneb: Kapillaarne poorsus ebakorrapärased peened käigud. Seal toimivad kapillaarjõud Mittekapillaarne poorsus moodustavad suuremad käigud (nt vihmaussikäigud) Tänu kapillaarjõududele hoitakse peentes õõnsates käikudes vett kinni. Mittekapillaarsetes käikudes on alati õhk. Vesi võib mullas olla tahkes, vedelas ja gaasilises olekus. Veevaru allikaks on sademed. Mullas eristatakse sõltuvalt vee liikuvusest, omastatavusest ja muudest näitajatest terve rida vee vorme, liike ja kategooriaid. Keemiliselt soetud vesi mullas kuulub kas savimineraalide või huumuse koostisse ja see vesi eraldub mullast vaid väga kõrgel temperatuuril mulda kuumutades. Seda vett nimetatakse konstitutsiooniliseks veeks
Vertikaalsuunas tõuseb kapillaarvesi kõrguseni, kus kapillaarjõud on tasakaalustatud veesamba raskusega. Mullakihti, mille poorid on täidetud kapillaarveega, nimetatakse kapillaarvöötmeks. Gravitatsioonivesi on raskusjõule alluv vesi mullas. Kapillaarjõud seda vett mullaosakestega enam siduda ei jõua, mistõttu gravitatsioonivesi liigub mullas oma raskuse tõttu allapoole. Gravitatsioonivesi liigub suuremates, nn. mittekapillaarsetes poorides. Kui gravitatsioonivesi jõuab vettpidava kihini, jääb ta sellele peatuma ja täidab kõik mullapoorid. Sellel sügavusel, millest allpool on kõik mullapoorid veega täidetud, on hüdrostaatiline rõhk võrdne atmosfäärirõhuga. Seda atmosfäärirõhu nivood mullas nimetatakse põhjavee pinnaks ja sellest pinnast allapoole jäävat gravitatsioonivett põhjaveeks. 4)Mida iseloomustab filtratsioonimoodul ja millest ta sõltub?
- loob eeldused ühtlase seemendussügavuse saavutamiseks - purustab mullakoorikut - mulla pinnakihi pudendamine koos tärganud umbrohutõusmete hävitamisega - libistamine soodustab pindmises mullakihis umbrohuseemnete idanemist Libisti täidab oma ülesannet üksnes sel juhul, kui künniviilu hari korralikult kobestub. Libistamise tagajärjel kuivab muld paremini ülemises kihis, aurumine aeglustub. Kapillaarsetes poorides paikneb vesi ja mittekapillaarsetes õhk. Kui me töötleme mulla läbi, siis kapillaarsed poorid taastuvad ja mittekapillaarsete pooride arv suureneb. Seega mida enam 19 kapillarseid poore on, seda paremini tuleb vesi mulla pinnale. Viilu harjadel on kuivamine kiirem, madalad lohud kuivavad aeglasemalt. Kui me libistame, siis katkestame kapillaarid ära. Seega libistamisega aeglustame aurumist ja ka kuivamist! Millal peaks libistama hakkama?
Mikropooride ja makropooride mahuline vahekord on taimede kasvu ja elutegevuse seisukohalt väga oluline. Juurestikupiirkonnas peaks nende vahekord olema umbes 1:1. Struktuursuse ja poorsuse seosed: Eelnevast on selge, et kasvupinnase struktuursus ja poorsus on üksteisega väga tihedalt seotud. Kui struktuur ei ole optimaalne, pole seal ka optimaalses mahus poore. Sõmeralisest pinnasest aurub vesi aeglaselt, sest vee liikumine ühest sõmerast teise on mittekapillaarsetes poorides paiknevate õhukorkide tõttu raskendatud. Sõmeraline pinnas on paremini varustatud toitainetega kui üksikteraline 11 ja ta on kergemini haritav. Samuti ei ilmne sõmeralises kasvupinnases taimedele kahjulikku pundumist (paisumist) ega kahanemist. Kasvupinnase lõplik ehitus (struktuursus ja poorsus) ei kujune välja kohe vahetult pärast selle valmistamist
annaabi.ee 
