väiksemad rõngasjad DNA molekulid ehk plasmiidid. Eukarüootidel on seevastu rohkem kui üks kromosoom. Eukarüoodi iga kromosoom on valjude abil (osaleb ka RNA) kokku pakitud üks lineaarne DNA-molekul. Kromosoomidel on kaks põhifunktsiooni: 1)geneetilise informatsiooni ülekanne muutumatul kujul rakust tütarrakku ja põlvkonnast põlvkonda; 2)geneetilise informatsiooni järkjärguline avaldumine rakud funktsioonide ja arengu geneetilisel määramisel. Mittejagunevates rakkudes esinev DNA rohkem lahtikeerdunult , ta on transkriptsiooniliselt aktiivne. Jaguneva raku replitseerunud kromosoom koosneb kahest geneetiliselt identsest tütarkromatiidist, kus on samad geenid ja samad alleelid. Tütarkromatiidid on üksteisega ühendatud tsentromeeri kaudu. Tsentromeeri moodustaval DNA järjestusel on kaks funktsioonid: 1) nende järjestuste kaudu on replikatsioon järel kaks DNA-molekuli üksteisega ühendatud; 2)sinna
analüüsimisel jne. Kromosomaalne sihtmärk-DNA denatureeritakse ning hübridiseeritakse märgistatud prooviga/sondiga, mis on samuti eelnevalt denatureeritud ja märgistatud fluorofoori või hapteeniga. Fluorestseeruvat 3 reportermolekuli on näha fluorestsentsmikroskoobiga ning saadakse infot teatud geneetilise aberratsiooni olemasolust või puudumisest. Plussid – saab uurida kromosomaalseid aberratsioone mittejagunevates rakkudes. On kõrge tundlikkuse ja spetsiifilisusega. Ulatusliku detekteerimisvõimega – saab mitmeid erinevaid teadaolevaid aberratsioone uurida. Miinused – saab uurida ainult teadaolevaid geneetilisi aberratsioone, kuna on vaja spetsiifilise järjestusega sondi hübridisatsiooniks. On vaja teada millist piirkonda vaja uurida, kus kromosoomil paigutub jne. • Cremer’ite uuesti esile toodud ja edasiarendatud interfaasi kromosoomide
Kromatiini kondenseerumisega kaasneb ka tuuma ümbrise lagunemine. Kromatiini paiknemine rakutuumas Pärast mitoosi lõppu dekondenseerub kromatiin, ta on igale rakutüübile iseloomulikult organiseerunud. Lokalisatsioon muutub dünaamiliselt vastavalt rakutsükli kulgemisele. Kromatiin kinnitub tuumaümbrisele. DNA replikatsioon ei alga enne intaktse tuumaümbrise moodustumist. Kromosoomid kannavad sõltumatult lahknevaid tunnuseid määravaid geene. Mittejagunevates rakkudes kromosoomid üldjuhul pole nähtavad. Raku jagunemise ajal kujutab kromosoom endast duplitseerunud struktuuri, koosnedes kahest õdekromatiidist. Kumbki õdekromatiid kujutab endast ühte katkematut DNA kaksikahekat. Metafaasi kromosoomide arv, suurus ja kuju on näitajad, mis iseloomustavad karüotüüpi. Karüotüüp on igale liigile iseloomulik. Lähedastel liikidel on tihti väga sarnased karüotüübid.
parenhümatoossetes organites > sekundaarne vireemia > lõpliku infektsiooni koht (organ) - sekundaarne replikatsioon. Esindajad: mumps, punetised, leetrid, EBV, CMV, VZV. Makroorganismi ja viiruse interaktsioon § Persisteerivad viirusinfektsioonid § Latentne infektsioon - peale ägedat, rakkude lüüsiga kulgenud staadiumi muutub viirus latentseks. Viirus ei replitseeru, mRNA vähesel hulgal. Latentsus ilmeneb sageli mittejagunevates rakkudes - neuronid. HSV-1 ja HCV-2, VZV. § Krooniline infektsioon - peale ägedat faasi viirus persisteerib edasi koos replikatsiooniga. HBV, JC, EBV. § Krooniline infektsioon koos kasvajalise muutusega - rakkude transformatsioon peale aastaid kestnud persisteerimist. HTLV-1 ja 2, HBV, HPV. Loomulik immuunsus § Interferoonid (ingl. k. interfere) (-, -, ) § dsRNA (rotaviirus) tugevaim indutseerija § Takistavad viiruse replikatsiooni
Eukarüootidel on rohkem kui üks kromosoom. Mõnedel liikidel on erinevate kromosoomide arv isegi üle saja. Iga kromosoom koosneb lineaarsest DNA molekulist, mis on valkudega väga tihedalt kokku pakitud. Inimese kromosoomi DNA kontuurpikkus varieerub 2,5 kuni 5 cm vahel. Kõikide inimese kromosoomide DNA kogupikkus ulatub üle meetri. Jagunevates rakkudes on DNA kromosoomides eriti tihedalt kokku pakitud, kondenseerunud, ning iga kromosoom on valgusmikroskoobiga vaadeldes eristatav. Mittejagunevates rakkudes on DNA kokkupakituse aste väiksem ning kromosoomid ei ole üksteisest eristatavad. Jagunevates rakkudes on näha kromosoomide struktuursed iseärasused. Replitseerunud kromosoom koosneb kahest tütarkromatiidist, mis on teineteisega ühinenud tsentromeeri kaudu. Tsentromeeri asukoht on erinevatel kromosoomidel erinev, paiknedes kas kromosoomi keskel või ühes tema otsas. Kromosoomide liikumise eest vastaspoolustele raku jagunemise käigus vastutab tsentromeeris asuv kinetofoor.
), tekitab see neile stressi. Põhiline bakterite kasvu piirav tegur on toitainete nappus. Patogeensete bakterite paljunemist takistavad lisaks veel sellised tegurid nagu peremeesorganismi immuunvastus, antibiootikumi ravi. Bakterid on võimelised väga kiiresti kohastuma muutunud keskkonnatingimustega. Esmane kohastumine on kiire, füsioloogiline ja võimaldab bakteritel mõnda aega elus püsida neile ebasoodsas keskkonnas. Sel juhul bakterite kasv peatub. Vähejagunevates või mittejagunevates bakterirakkudes (neid nimetatakse statsionaarse kasvufaasi rakkudeks) langeb järsult valgusünteesi ja DNA replikatsiooni tase. Samas sünteesitakse neis rakkudes spetsiifilisi valke, mille hulk on kiiresti paljunevates rakkudes väga madal ja mis kaitsevad rakke ebasoodsate keskkonnamõjutuste eest. Stress Stressina toimivad kõik keskkonnamuutused, mille tulemusena bakterite kasvukiirus aeglustub. Stressi põhjustavad faktorid kutsuvad esile muutusi rakkude füsioloogilises seisundis
Eukarüootidel on rohkem kui üks kromosoom. Mõnedel liikidel on erinevate kromosoomide arv isegi üle saja. Iga kromosoom koosneb lineaarsest DNA molekulist, mis on valkudega väga tihedalt kokku pakitud. Inimese kromosoomi DNA kontuurpikkus varieerub 2,5 kuni 5 cm vahel. Kõikide inimese kromosoomide DNA kogupikkus ulatub üle meetri. Jagunevates rakkudes on DNA kromosoomides eriti tihedalt kokku pakitud, kondenseerunud, ning iga kromosoom on valgusmikroskoobiga vaadeldes eristatav. Mittejagunevates rakkudes on DNA kokkupakituse aste väiksem ning kromosoomid ei ole üksteisest eristatavad. Jagunevates rakkudes on näha kromosoomide struktuursed iseärasused. Replitseerunud kromosoom koosneb kahest tütarkromatiidist, mis on teineteisega ühinenud tsentromeeri kaudu. Tsentromeeri asukoht on erinevatel kromosoomidel erinev, paiknedes kas kromosoomi keskel või ühes otsas. Kromosoomide liikumise eest vastaspoolustele raku jagunemise käigus vastutab tsentromeeris asuv kinetohoor.
Eukarüootidel on rohkem kui üks kromosoom. Mõnedel liikidel on erinevate kromosoomide arv isegi üle saja. Iga kromosoom koosneb lineaarsest DNA molekulist, mis on valkudega väga tihedalt kokku pakitud. Inimese kromosoomi DNA kontuurpikkus varieerub 2,5 kuni 5 cm vahel. Kõikide inimese kromosoomide DNA kogupikkus ulatub üle meetri. Jagunevates rakkudes on DNA kromosoomides eriti tihedalt kokku pakitud, kondenseerunud, ning iga kromosoom on valgusmikroskoobiga vaadeldes eristatav. Mittejagunevates rakkudes on DNA kokkupakituse aste väiksem ning kromosoomid ei ole üksteisest eristatavad. Jagunevates rakkudes on näha kromosoomide struktuursed iseärasused. Replitseerunud kromosoom koosneb kahest tütarkromatiidist, mis on teineteisega ühinenud tsentromeeri kaudu. Tsentromeeri asukoht on erinevatel kromosoomidel erinev, paiknedes kas kromosoomi keskel või ühes otsas. Kromosoomide liikumise eest vastaspoolustele raku jagunemise käigus vastutab tsentromeeris asuv kinetohoor.
annaabi.ee 
