sotsiaalset kontrolli. Sotsiaalne kontroll on nähtus kus õigusasutused kontrollivad oma õigusadressaatide õiguspärast käitumist, kuid see on ainult üks tahk, ehk mittetäielik, sest need institutsioonid kes kontrollivad ja vaatlevad õigusnormide täitmist teostavad formaalset sotsiaalset kontrolli, kuid sotsiaalse kontrolli mõiste haarab tegelikult ka selle sfääri, kus teostatakse kontrolli mitteõigusnormide täitmise üle, ehk õigusväliste normide täitmise üle. Seda nimetatakse mitteformaalseks sotsiaalseks kontrolliks. Õige sotsiaalse kontrolli mõiste: sotsiaalne kontroll on normide, instituutide ja suhtumiste kogum, mis on suunatud inimeste sellise käitumise tagamisele, mis on vastavuses antud sotsiaalse grupi, klassi ja ühiskonna huvidega. Lihtsalt sotsiaalne kontroll on kõik see mille eesmärgiks on korra saavutamine, jälgimine ja kindlustamine ühiskonnas. Välja on pakutud erinevaid sotsiaalse kontrolli meetodeid, prevaleerivaks seisukohaks on see et neid on kolm:
arutatakse tulevikukavasid või poliitiste erimeelsuste ületamise või koalitsioonide tegevuse täiustamise võimalusi jne. Sellisteks foorumiteks on näiteks Soome valitsuse nn õhtukooliistungid (iltakouluistunto) ning Rootsi valitsuse päevased lõunakogunemised. Eesti valitsuse poliitilises praktikas tekkis hr Mart Laari juhitud valitsuse koosseisu ajal samuti vabaarutelu koosolekute vorm - teisipäevane istung oli reaalne, neljapäevane kujunes aga tihti mitteformaalseks - seda vormi kasutasid ka järgnevad valitsused nn kabinetiistungi nime all. Ministrid võivad moodustada nn ministrikomisjone või ministeeriumikomisjone (-toimkondi). Esimesi juhib minister ise, teisi ministeeriumi või keskametkonna vastutav töötaja või hoopis väljastpoolt valdkonnaspetsialist või mõnel juhul valitsuserakonna poliitik. Sellised organid võivad koosneda kas valitsuskoalitsiooni parteide esindajatest või ametnikest või spetsialistidest või olla eeltoodute
Need kokku moodustavad elava õiguse e selle õiguse, mis reaalselt eksisteerib ja mida kõik peaksid järgima. Normide suhe mõte, et sund ja negatiivsed sanktsioonid ei ole õiguse eriomased tunnused. Kuna õigusväliseid norme järgitakse, siis viitab see sellele, et järelikult on ka nendel õigusvälistel normidel olemas mingi sund või põhjus, miks neid järgitakse. Sotsiaalne kontrollgi jaguneb riigist tulenevaks e formaalseks ning ühiskonnast tulenevaks e mitteformaalseks. Kui on olemas sotsiaalne kontroll, on olemas ka sund või mingisugune reaktsioon mistahes käitumisele. Ehrlichi põhiteesiks on väide, et õigusnormide eripära ei seisne nende sunnilisuses, nagu tavaliselt arvatakse. Kõik sotsiaalsed normid on täitmiseks kohustuslikud ja kõik nad omavad tegelikult ka sunnilisust, sest muidu poleks nende olemasolu vajalik. Erinevus seisneb aga sanktsioonide raskuses ja sotsiaalse kontrolli erinevate vormide rakendamiseks.
Ryle (19001976) samastas formaalse loogika sümbolloogikaga. Ryle võrdles formaalset loogikat rividrilliga, samas kui sõda sunnib sõdurile peale tegelikke lahinguid. Loogika on vajalik, nii nagu väljaõppinud sõduril on tegelikes lahingutes ka drillist kasu. Ent sellest ei piisa. Ryle kirjutas: ,,Kuid on ilmne, et võitlemist ei saa taandada drillile, kartograafiat geomeetriale ega kauplemist arvete tasakaalustamisele. [---] Filosoof teeb tahes-tahtmata seda, mida võiks nimetada ,,mitteformaalseks loogikaks", ja mõte, et tema probleeme, tulemusi või meetodeid tuleks või saaks formaliseerida, on sama ekslik kui vastav mõte sõduri, kartograafi või kaupmehe kohta."1 Jääb vaid lisada, et sellist mitteformaalset ehk informaalset loogikat vajab lisaks filosoofile iga inimene, kes püüdleb tulemusliku praktilise argumentatsiooni poole. Formaalse loogika valdamine ei taga tulemuslikku arutlust ning see näib paljudele olevat piisav õigustus loogika halvustamiseks
annaabi.ee 
