Autoritaarses riigis on teatud valdkonnad riigivõimu totaalsest reglementeeritusest vabad. Autoritaarne reziim lubab sageli teatud piirides teisitimõtlemist ega välista isegi demokraatlikke elemente: valimisi, parlamendivõitlust, opositsiooni jm. Autoritaarsed riigid tekivad sageli seal, kus pole kujunenud võistlevat demokraatiat, kus pole olnud õigusriiki ega tunta liberaalset ideoloogiat, kus puudub pikaajaline demokraatia kogemus. Praktikas esineb palju segavariante, kuid enamik mittedemokraatlikest riikidest on praegu või on olnud varem autoritaarsed (ligi 2/3 maailma riikidest). Need võib omakorda tinglikult liigitada järgmiselt: · Bürokraatlik-militaarne autoritaarne (peamiselt Lõuna-Ameerikas); · mobiliseeriv-autoritaarne (Francisco Franco, Benito Mussolini); · post-totalitaame (endine N. Liit ja Ida-Euroopa). Autoritaarseid riike võib liigitada veel järgmiselt: · militaarsed või mittemilitaarsed, · parem või vasakpoolsed.
Eesti põhiseadus lubab kohalikku volikokku kandideerida 18-aastaselt. Riigikokku või europarlamenti 21- aastaselt ning presidendi kohale 40-aastaselt. Kandidaatide üleseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kodanik võib ka iseenda kandidaktuuri esitada. Iga erakond otsustab, kui palju kandidaate, keda ja millistes valimisringkondades ta üles seab. Tavaliselt tegutseb riigis 4-5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid, mis loobki konkurentsi erakondade vahel. Erinevalt mittedemokraatlikest valimistest konkureerub siin ühele saadikukohale mitu erinevate välajvaadetega kandidaati. Valimiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada, seepärast on oluline tagada kõigile kandideerivatele parteidele ja üksikkanidaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Selleks reguleeritakse õigusaktidega valimispropakanda tegemist ja valimiskampaania rahastamist. 2. PEAMISED VALIMISSÜSTEEMID
opositsioon väljaspool seadust olevaks, siis autoritaarne reziim lubab sageli teatud piirides teisitimõtlemist ega välista isegi demokraatlikke elemente: valimisi, parlamendivõitlust, opositsiooni jm. Autoritaarsed riigid tekivad sageli seal, kus pole kujunenud võistlevat demokraatiat, kus pole olnud õigusriiki ega tunta liberaalset ideoloogiat, kus puudub pikaajaline demokraatia kogemus. Praktikas esineb palju segavariante, kuid enamik mittedemokraatlikest riikidest on praegu või on olnud varem autoritaarsed (ligi 2/3 maailma riikidest). Need võib omakorda tinglikult liigitada järgmiselt: · Bürokraatlik-militaarne autoritaarne (peamiselt Lõuna-Ameerikas); · mobiliseeriv-autoritaarne (Francisco Franco, Benito Mussolini); · post-totalitaame (endine N. Liit ja Ida-Euroopa). Autoritaarseid riike võib liigitada veel järgmiselt: · militaarsed või mittemilitaarsed,
Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada. Iga erakond otsustab, kui palju kandidaate, keda ja millistes valimisringkondades ta üles seab. Riikliku valimiskomisjoni ülesandeks on ainult kontrollida esitatud dokumentide vastavust seaduse nõuetele. Tavaliselt tegutseb riigis 4–5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid, mis loobki konkurentsi erakondade vahel. Erinevalt mittedemokraatlikest valimistest konkureerib siin ühele saadikukohale mitu erinevate vaadetega kandidaati. 1999. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ühele kohale 19 inimest, 2002. aasta kohalike volikogude valimistel võistles ühe saadikukoha pärast keskmiselt 5 kandidaati. 2.2.2 Valimised on ühetaolised ehk võrdsed Valmiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada, seepärast on oluline tagada kõigile kandideerivatele parteidele ja üksikkandidaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma
annaabi.ee 
