Uurimine on vajalik kannatanutele, kelle vastu on toime pandud inimsusevastased kuriteod. See on vajalik, et süüdlased saaksid karistatud ning sellist viga enam ei tuleks, et kuritegusid enam ei sooritataks. Ka karistamatuse tunde vältimiseks. Totalitaarsete režiimide kuritegude ohvreid toetatakse riiklikult. Riina Udovenko, Infokorraldus Ida-Euroopas toimub hukkamõistvate deklaratsioonide vastuvõtmine. Sellega tegeleb ajalookomisjonid ja mitteakadeemilised lähiajalooinstituudid. 6. Mida uut ja huvitavat leidsite artiklist enda jaoks? Palun selgitage/põhjendage lühidalt. (2p) Ma ei leidnud enda jaoks just midagi uut, kuid seda oli väga huvitav lugeda. Minu jaoks oli väga huvitav ütlus Toomad Hiio poolt :“… Eesti iseseisvus on sündinud ja taastatud kui Nõukogude Venemaa eitus.“ Samuti meeldis mulle väga Eesti riigi võrdlus Kõrgõzstani ja Turkmenistaniga. 7
Russell jutustab, et kord sellisel ööl küsis ta Wittgensteinilt: ,,Kas te mõtlete loogikast või oma pattudest?" ,,Mõlemast," vastas ta ja jätkas kõndimist. Noor Wittgenstein tundis kogu aeg muret, et ta võib surra enne, kui jõuab lahendada loogika-alased küsimused, mille üle ta pead murrab. Traditsiooniline, süstemaatiline õppimine Wittgensteini ei huvitanud. Ta ei jõudnud kunagi korraliku teoreetilise üldhariduseni. Kogu elu leidsid ta tähelepanu mitteakadeemilised, religioosse häälestusega elufilosoofid nagu Kierkegaard või kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi. Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud. Seejärel siirdus Wittgenstein Norrasse, kus ühe fjordi kaldal omaehitatud onnis elades töötas ta välja oma tähendusteooria alused. Viimane põhines keelelise propositsiooni ja välise fakti loogilise vormi sarnasusel
käia. Russell jutustab, et kord sellisel ööl küsis ta Wittgensteinilt: ,,Kas te mõtlete loogikast või oma pattudest?" ,,Mõlemast," vastas ta ja jätkas kõndimist. Noor Wittgenstein tundis kogu aeg muret, et ta võib surra enne, kui jõuab lahendada loogika- alased küsimused, mille üle ta pead murrab. Traditsiooniline, süstemaatiline õppimine Wittgensteini ei huvitanud. Ta ei jõudnud kunagi korraliku teoreetilise üldhariduseni. Kogu elu leidsid ta tähelepanu mitteakadeemilised, religioosse häälestusega elufilosoofid nagu Kierkegaard või kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi. Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud. Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik. Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. 5
Praktiline intelligentsus IQ-testid on väga head akadeemilise edukuse ennustajad (r= 0,50) ning head tööalase karjääri puhul (r=0,40). Kriminaalse käitumise puhul on aga nende testide ennustusvõime oluliselt madalam, andes korrelatsioonikoefitsiendiks keskmiselt vaid 0,07. Niisuguste erinevuste põhjuseks on fakt, et enamik intelligentsuse mõõtmise metoodikaid keskenduvad eelkõige intelligentsuse ühele, akadeemilisele komponendile.On ilmne, et intelligentsuse alla kuuluvad ka mitteakadeemilised, s.o komponendid, mis ei ole seotud kooliharidusega. Seda komponenti on nimetatud ,,praktiliseks intelligentsuseks", ,,emotsionaalseks intelligentsuseks" ja ,,sotsiaalseks intelligentsuseks". Niisugune intelligentsus (ehk nutikus, elutarkus) väljendub oskuses igapäevaprobleemidega hakkama saada, sealhulgas korraldada oma läbisaamist teiste inimestega emotsionaalsel ja sotsiaalsel tasandil.Praktilise intelligentsuse olulisust kõrvuti traditsioonilise IQ-ga demonstreeriti uuringus,
annaabi.ee 
