See kõlab ehk natuke nagu klassikaline nutt, hala ja suure eesti romaani ihalemine, aga hea tihe kirjeldus võiks vabalt esineda ka lühiromaanis või novellistikas". (Ross J. Värske Rõhk, 2016 sügis, lk 60). Lisaks kirjandusteadlase ja kriitiku elule tegeleb ta teadustööga, mis keskendub olmeromaanile ja nõukogudeaegsete eesti naisautorite sõjaromaanidele. Olmeromaanid on romaanid, mis näitlikustavad hilisnõukogude aja mitmepalgelisust või kihilisust, mida on tagantjärele keerulisem mõista. (Värske Rõhk, 2016 sügis, lk 61). Sõjaromaan on aga ähmane määratlus, sest otseselt sõjategevusest räägivad neist vähesed ja ainult mõnes teoses on peategelasele antud n-ö lahinguülesanne. (Värske Rõhk, 2016 sügis, lk 62). Oma uurimistöös on Ross keskendunud põhiliselt naisautorite teostele, sest ta tahab jälgida, kuidas on kujutatud naiselikke eluvaldkondi. Mirjam Majass 11B klass
Ka lavastaja Ruslan Stepanov on tahnud luua hoopis teist suguse teose kui see oli Oskar Lutsu "Kevade" ja on öelnud teose kohta nii: "Et lavastus oleks originaalne, pean ma suutma olla absoluutselt, otse pööraselt vaba, loobuma Oskar Lutsu kunstilistest kujunditest ja looma seeläbi omaenda esteetilise maailma, milles valitseb minu arusaam ilust ja harmooniast. Ükskõik missugune kunstnik tahab igas zanris kajastada nii sügavalt kui võimalik inimese sisemaailma ja selle mitmepalgelisust. Üritan lavastuse üldist õhkkonda edasi anda peategelase Arno maailma kaudu, kasutades unenägude, allegooria, märkide ja sümbolite keelt." Etenduse algus oli mulle küll natuke segane, sest ei saanud kohe aru, et miks seal 2 peaaegu paljast inimest on. Oskar Lutsu "Kevade" algas hoopis teist moodi ja see viis natuke segadusse. Kuid siis hakkasid tulema samad sündmused mis filmiski ja hakkasin kogu teosest terviklikumat pilti saama. Tegelaste ära tundmine oli raske,
(uurimus, mingi üksikküsimuse teaduslik käsitlus), pamfleete (naeruvääristav päevakajaline kirjutis), tõlkeid, kommentaare, kirju, moraalifilosoofilisi esseid (,,Kõnekäänud"), satiirilisi dialooge (,,Usalduslikud kõnelused") Erasmuse sõnutsi sünnitab narrus riike, narruse toel püsivad võimud, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud ja inimlik elu ei olegi üldse midagi muud kui narrimäng. Vaimukalt näitab ta narruse mitmepalgelisust ka see, mida tavaliselt peetakse tarkuseks, võib teatud olukordades narruseks osutuda. Narruse, inimelu alalise saatja kujutamine võimaldab välja naerda pedantsust, valetamist, edvistamist, fanatismi ja dogmatismi (dogmatism dogmadel põhinev mõtteviis; dogma püsiv õpetuslause). ,,Narruse kiitus" See väike raamat ütleb alguses, et inimsugu on olemas tänu narrusele. Sest
Ka maali kompositsioonis võib näha paralleele Surmatantsu motiiviga. Figuurid asuvad kõik enam vähem samal tasapinnal, üksteise kõrval tihedalt reas. Ka Baudelaire kirjeldab ühes oma luuletuses maskiballil tantsivaid paarikesi, kes tantsupõrandal keereldes kohtuvad laibaga, kes neile nende surelikkust meelde tuletab. Pride’i arvates on nii Manet’ kui Baudelaire’i teostes suur osa irooniat kritiseerimaks kodanlikku moraalset mitmepalgelisust ning maskiball on sobiv metafoor ka võõrandumisele moodsas linnaühiskonnas. Tõenäoliselt mõjutasid Manet’d teost luues teataval määral kõikide kriitikute poolt välja toodud aspektid. Olgu need puht esteetilised, kultuurilised, poliitilised või sostiaalsed, kuid tagantjärgi võib vaid oletada, millised neist kunstniku teose valmimisel enim mõjutasid. Kunstnikuna
annaabi.ee 
