12. märtsil 2013 toimus Pärnu kontserdimajas ansambli "Komodo" lastekontsert "Kabare kalabalik", mis jääb kindlasti üheks meeldejäävamaiks kontserdiks kogu mu elus, mitte just imelisuse pärast, vaid rohkem selle koomilisuse poolest. Juba kontserdi esimeste minutite jooksul, olin arvamusel, et kontsert ei ole meievanusele publikule mõeldud. Esitajad olid väga lastesõbralikult, rääkisid titekalt ning tegid nalju, mis ei ole kohane minusugusele vanuseklassile. Tundus, et artistid ei pannud suurt rolli muusikale, vaid pigem proovisid laste tähelepanu saada lollitamise ja naljatamisega. Kuna esitajad rääkisid inglise- ja vahel ka rootsikeeles, millest arvatavasti lapsed midagi aru ei saanud, olid nad rõdult vaadates siiski vaikselt ja hämmingus. Siiski jättes kõige muu seljataha, oli esitajate muusikaline oskus külmavärinaid pealeajav. Nende
ROHUTIRTS: Kuule, sipelgas! Kas on luba sisse astuda? SIPELGAS: Ikka sisse, ikka sisse! Mul on hea meel ,et seltsilise saan. ROHUTIRTS: Tulen peolt mängimast. Aeg on hiline ja ilm halb. Päris õnn, et võin ööseks siia jääda. JAANIUSSIKE: Olge head, lubage mul siin ööbida. Tahtsin Sammaljalale lellepoja juurde minna, aga eksisin teelt. SIPELGAS JA ROHUTIRTS: Tulge aga sisse. On hea, et valgust tuppa saame. PÕRNIKAS: Olen sattunud päris õigesse kohta. (Hüüatab) Siin on ju minusugusele hea öömaja. TIGU: Oli see aga kihutamine. (Lõõtsutab) Mul oli lähemas külas kiiret asjaajamist. Küll ma aga jooksin! Kuid keegi ei suuda üle oma jõu, eriti veel kui ta oma maja seljas peab kandma. Puhkan siin pisut, kui seltskond lubab. Siis võin jälle edasi kihutada. SIPELGAS: Mis me siin istume ja norutame igavusest. Kas ei leiduks mingit ajaviidet? Näen,et tirtsul on viiul kaasas. Ta võiks meile mõne lõbusa loo mängida ja meie tantsiksime TIGU: Tulgu mis tuleb
Esimeses osas (,,Allegro- moderato") oli tunda põhjamaiselt karget kõla, veel kargemat kui Vivaldi ,,Talves". Selliseks tegi tunde viiuli väga huvitav tämber. Jäi lausa mulje, et viiul oli standarditele mittevastavalt häälestatud, sest kõla meenutas kohati Heinrich Biberi ,,Roosikrantsi sonaatides" kuuldut. Palju oli tunda ka mõtlikkust, kuid oli ka barokseid kaunistusi. Nagu näha, siis käib võrdlus ikka ja jälle barokiga, see näitab aga, et minusugusele barokifännile oli, mida kuulata. Sinna hulka ei saa aga lisamata jätta juba mainitud viiuldaja virtuooslikkust. Virtuooslikkus on aga taaskord baroki juurde käiv mõiste. Et selle retsensiooni lugejale ei jääks mulje nagu Sibelius oleks mingi baroki matkija, siis juhiks tähelepanu ühele fraasigrupile, mis sarnanes pea üksühele 1930. aastate ameerika ballidele iseloomulikele valssidele. Antud teose kirjutas Sibelius aga aastal 1903
"Tule! Ma puhastan su pea ära ja panen sideme peale," kutsus Andres mu endaga kaasa. Ta võttis mul käest kinni ja viis mu magamistuppa. "Näe, istu siia, ma lähen toon alt arstikohvri!" Andres osutas voodile ja läks alla. "Noh nii, ongi plaasterdatud," ütles Andres ja me läksime magama. 11 Ettevalmistused töövestluseks Ma olin pool ööd mõelnud, kuhu ma võiksin tööle minna. Lõpuks olin otsustanud, et loen ja vaatan, kas kuskil on mõni kuulutus, kus pakutakse minusugusele tööd. Hommikul, kui ajaleht tuli, otsisin kohe üles kuulutused. Sealt leidsin viis töökuulutust. Üks neist pakkus tööd poemüüjale, teine tööd turvamehele, kolmas kunstiõpetajale, neljas puudeladujale ja viies moejüngritele. "Poemüüja on liiga labane olla. See kohe mitte ei sobi. Järgmine on meestele, kunstiõpetaja haridust mul pole. Muidu see sobiks. Puudeladuja! Mitte iial!! Aga moe alal võiks ju katsetada! Nii... helistage sellel telefonil ja jätke oma andmed. Selleks, et
annaabi.ee 
