saab töepoolest valmis 4 päevaga nagu lubatud. Täpsus on tulevase meistri juures tähtsaim omadus, tuletatakse mulle ikka ja veel meelde. Oh kui ükskord meistriks saaks, see on minu elu unistus. Hetkel aga lähen praeguse meistri majja magama, nagu see meil meistriga kokku lepitud oli, sest ometigi on temal ju üks tuba vaba ja minul on tarvis öömaja. Mis ta seal tühjana seisab siis. Tegelikult on ju mul oma tagaplaan ka, nimelt on meistril ilus tütar kes minulegi silma on jäänud. Ometigi ei kõlbaks ju sellisele daamile minusuguse sellikspürgijaga tegeleda. Sellepärast unistangi ma kunagi oma meistrieksami ära tegemisest, et saaks ikka kauni Greete kätt paluda. Mine sa tea, võibolla osutubki see võimalikuks. Nagu olla üks kuulus mees kunagi kusagil öelnud, siis ,,Kõik on võimalik, kui ainult tahta." ja minul seda tahtmist jagub, vähemalt omaarust.
elul oli siiski veel vähem mõtet kui käesoleval. Ta hakkab tajuma kuivõrd vähe oli tal tegelikku vabadust oma linnaelus, nüüd kui ta enam paljudest asjadest ei sõltu. Kella asemel päikest , vareste päevast lendu ja muid märke kasutades, saab ta justkui vabaks kellaorjusest, mis teda linnaelus piinanud oli (''Väga paljud tuttavad pidasid kelli otsekui väikesteks ebajumalateks ja minulegi tundus selline suhtumine mõistlikuna. Orjuses elades on kasulik etttekirjutustest kinni pidada, et oma isandat pahandada mitte ära pahandada.''). Veel tunneb p metsas ainsa inimesena endal suurt rolli kui ainus, kes on võimeline halastust ilmutama (''Ainus olevus kogu metsas, kes saab tõepoolest toimida õiglaselt või ebaõiglaselt, olen mina''). Lisaks avastab ta võimalusi, mida kõike tema keha ja käed on võimelised tegema (''Käed on imelised!''), seega omandab ka tema keha tema
Selle tulemusena oli minu Indo-Hiinas viibimise ajal 120 muusikandist langenud 26 meest, haavatute arvu ma enam ei mäleta. Üksusele, kes normaalselt ei kanna lahinguülesandeid, oli see kaunis suur kaotus. Kaotus tundus eriti valusana seetõttu, et tihti oli tegemist väljaõppinud kutseliste muusikutega. Mitmelgi ida-alalt tulnud mehel oli konservatoorium selja-taga. See tegi mulle kui väikesele asjaarmastajale palju meelehärma. 1949.a. oktoobrikuus tuli viimaks minulegi väljavahetuse korraldus. Meie transport oli viimane, kes imekombel tervena läbistas kogu Põhja-Tonkini piirkonna kuni Lang Sonini välja, kust meid pärast paarinädalast ootamist laevale laaditi ja Saigonisse sõidutati. Tagasi Saigonis, uuesti jälle troopilises kliimas, tuli mulle uus malaariahoog peale. Nii ei saanudki enne Põhja-Aafrikasse naasmist enam Saigoni võlusid" nautida, vaid viibisin kogu ooteaja haiglas. Tagasisõit toimus ühel meestetransportlaevaks ümberehitatud
oli kolm kihti: võitlejad, ükskõiksed ja reetjad. Juba oli see diferentsioon märgatav. Võitluses emakeele eest on kõige iseloomustavamaks see, et kired leegitsevad arvatavasti kõige tugevamini koolipingis, kus nimelt kasvab uus põlvkond. See võitlus käib lapse hinge ümber ja selles vaidluses on lapse poole suunatud esimene üleskutse: "saksa poiss, ära unusta, et sa oled sakslane ja tüdruk, pea meeles, et sina pead saama saksa naiseks!" Nii sai minulegi osaks suhteliselt üsna varases nooruses osaleda rahvuslikus võitluses, mis toimus vanas Austrias. Me kogusime rahalisi fonde, me kaunistasime oma riideid rukkililledega ja must- puna-kuldsete lindikestega, me laulsime Austria hümni asemel "Deutschland über alles". Ja seda vaatamata kõikidele keeldudele. Meie noorus möödus läbi teatud poliitilise kooli juba selles eas, kui noored inimesed, kes kuuluvad rahvusriigi juurde, veel ei mõtlegi veel osavõtule võitlusest ja
,,Kristuse ülestõusmist ei tea, vürsti ei tea. Aga mina tean! Mina tean, et see pole kellegi mees, kes südametäiega hakkab riistu lõhkuma; nõnda teeb ainult minu tädi, kui ta läheb papaga hirmus riidu. Siis purustab ta kõik, mis kätte juhtub, ja nutab pärast, et mõtle, mis see kõik maksab. Mees tuleb südametäiega kallale, see on õige mees. Kui vürst oleks tol korral tädile kallale läind, siis oleks ta olnd see õige. Ta oleks võind minulegi kallale tulla, sest mis oli minul temaga siis rääkimist, aga ka seda ei teind ta. Ma just mõtlesin, et tuleb kallale, aga ei! Lõhkus ainult, lõhkus vanu riistu! Nüüd te teate, mis ma niisugustest meestest arvan, nagu vürst. Aga Kristuse ülestõusmisest ei taha ma teiega rääkida, sest see on patt, ütleb tädi. Minu surnust ülestõusmine on ka patt, sest ükski ei tohi enne tõusta, kui Jeesus laseb viimsel päeval pasunaid puhuda, siis. Üldse ei pea ma teiega
annaabi.ee 
