Puuduseks võib pidada seda, et olen üsna isepäine ja võivad tekkida lahkelid, kuna tegutsen antud juhiseid eirates, nii nagu leian, et peaks tegutsema. Kuid leian, et selle korvab minu töökus ja suur teotahe, samuti see, et olen üsna rahulik ja ei ärritu kergesti. Vahetusõpilaseks sooviksin minna näiteks Ameerikasse. Välismaale vahetusõpilaseks minemine nõuab noorelt iseseisvust ja aktiivsust. Hea kogemus on näha välismaa kombeid ja traditsioone ning uurida kuidas elavad teised minuealised. Samuti saab uusi sõpru ja keele arengule on tähtis just suhtlemine.
vanuses inimesed maailma samamoodi. Minu vanaisa räägib tihti, kuidas nad emaga 1945. Aasta küüditamise aegu aidatrepi all end peitsid, kui ta ise alles väike poiss oli. Samamoodi vestab isa mulle lugusid elust Nõukogude Liidu lääneservas, kus poelettidel haigutas tühjus ja laiutas tolm ning igapäevaseid toimetusigi reguleerisid piirangud ja keelud. Taoliste pajatustega tihti ka suhtlemine lõpeb. Eelmised põlvkonnad on näinud asju, millest minuealised saavad aimu vaid memuaaride ja piltide läbi. Neid on kujundanud NSV Liit ühes selle poliitikaga, minu arusaamad pärinevad aga Euroopa Liidu perioodist. Aeg kujundab inimesi ning nende maailmavaadet, seetõttu ongi praegustel põlvkondadel keeruline teineteist mõista. Nõnda elavadki noored ja vanad 21. Sajandil täiesti erinevates maailmades. Võib-olla muutuvad asjalood uute põlvkondade pealekasvuga ning isal, pojal ja vanaisal on ühise
Miks inimesed hindavad asju erinevalt? Meie- inimesed, oleme nii sarnased, kuid samal ajal nii erinevad. Meil kõigil on ees mingid eesmärgid, mille poole püüelda ning takistused, millest üle olla, et saavutada enda jaoks oluline. Inimestel on erinevad tõekspidamised ning väärtushinnangud. Mõned minuealised gümnaasiumilõpetajad-ei hooli tulevikust ning seega ei pinguta ka õppimisel. Teised sama vanad õpilased aga mõtlevad pingsalt kuhu edasi õppima minna ning koolis pingutavad selle nimel. See erinevus tuleneb mitmest asjast: kodusest kasvatusest, distipliinist, sõpradest, kes mõjutavad sind ning suur osa on kinni inimese mõtlemises ning viitsimises. Elu eesmärgid, sihid ning tõekspidamised, sageli muutuvad, kui on juhtunud midagi
Ei ole olemas väljapääsmatuid olukordi, on lihtsalt valed vahendid selle lahendamiseks. Väga palju erinevaid seisukohti on viimasel ajal võetud inimese tervisliku seisundi koha pealt. Tehakse reklaami mürkainetele (nagu alkohol ja narkootikumid), nende ennetavale toimele ja hilisematele kahjustustele. Iseenesest peaks see nagu töötama, ent kõik kättesaamatu ja keelatu tundub ju see kõige parem olevat. Pole ammu enam saladus, et paljud minuealised tarbivad alkoholi kes sõltuvusest, kes seltskonda sulandumise pärast, kes lihtsalt selleks, et popp ja noortepärane olla. Selline mõttemaailm ja käitumisviis on ilmselt enamasti kinni vanuses, ent taoline ennasthävitav elustiil ei sobi ega ole hea ei noortele ega ka ühelegi teisele vanusegrupile. Suurest uudishimust proovimine näib esmapilgul üsna süütu tegevusena, ent kui "proovima"
Enne ei tohtinud viljatöödega alustada, kui ühismajadel see valmis oli ja enda heinateoga võisime alustada alles siis, kui kolhoosi omadel see juba tehtud oli! Seetõttu käisid mu vanemad öösel salaja käsitsi heina tegemas. Käsitsi sellepärast, et kui keegi ka kuulis vikati häält võis ta ju kohe ära kaebama minna! Helvi Kohandi-Koppel: Metsavendade võitlemisi küüditamiste vastu tuleks tõesti rohkem hinnata. Küüditamine on ikka jube asi küll. Algul minuealised ei tajunud kogu toimuva tõelisust. Kohati oli isegi põnev. Kuid hiljem süvendus tollaste laste mälestustes neljakümnendatest aastatest kolm valusat intensiivset teemat: nälg, surmad ja ema raske töö. Toitu ei olnud, üldse ei olnud. Üks väike poiss küsinud emalt, kuidas ta kodus Saaremaal oskas head süüa teha, aga siin sugugi ei oska. Raskel tööpäeval said tööinimesed 400-600 g vesist leiba päevas, kodused ja lapsed 200 g või mitte midagi. Muud toitu ei olnud. Kusagilt
on kaasatud kooliõpilased, siis ma muutusin enesekindlamaks. Kartsin natuke, et täiskasvanud ei pruugi mu lugu mõista. 21. kooli õpilaste kirjutatud retsensioonis oli esile toodud romaani roppu ja julget kõnepruuki. Kui julgelt te keelt kasutate? Kes mida ropuks ja halvaks peab. Mõni läheb näost punaseks, kui ma ütlen «kurat», mõni kardab juba sõna «armastus». Aga ma kasutan seal täpselt sellist keelt, mida ma ise igapäevaelus kasutan ja kasutavad ka kõik minuealised ja minust nooremad, seega ma ei leia, et seal oleks midagi sellist hirmsat. Minu meelest on kentsakas, kui viiekümneaastased püüavad kirjutada oma keeles viieteistaastastele. Tänase konkursi võitjad ja äramärgitud olid ju kõik noored ja minu meelest on see superpositiivne. Aga kui narkootikumidevastases kampaanias kasutatakse sõna «pask» ja seda pannakse pahaks? Minu esimene romaan «Kaks grammi hämaruseni» rääkis ka rohkem narkootikumidest ja ma arvan,
annaabi.ee 
