klarnetile ja käsikellade ansamblile, 1999). Uudseks jooneks on kõlaplastikas väljendatud muusikaline huumor ("Skulptuuri hommik" viiulile, vibrafonile ja kitarrile, 2001). Eespere koorilooming ja instrumentaalteosed on kõlanud paljudes Skandinaavia ja Euroopa maades ning USA-s. Stiil Eespere muusika on enamasti rahulik, järskude murranguteta, toimuvat otsekui eemalt vaatlev. Muusikaline materjal on sageli napp ja teostes on palju korduste tehnikat. Heakõlalises, sageli minoorses muusikas on tihti tugev annus melanhooliat. Eespere ulatuslikust loomingust on laiemalt tähelepanu köitnud vokaalsümfoonilised suurvormid, siira tundetooniga lastemuusika ja peenekoeline kammermuusikastiil. Alates 70. aastate lõpust said tema helikeele püsijoonteks tonaalne laadikäsitlus, ostinato-tehnika ja variantsus, milles ilmnevad nii minimalismi, eesti rahvamuusika kui ka baroki mõjud. Tema suurvormide dramaturgiale on omane rituaalne sisendusjõud. Enamasti jäävad
mazoorses helistikus. Teppo tüüpi lõõtspill oma särava ja valju heliga, mis sobib hästi vabas õhus mängimiseks. Liblikapillid on Venemaa meistrite toodangu eeskujul valminud lõõtspillid, mille väliskujule on iseloomulik nüride nurkade korpus, luust nupud ning lüüra või liblikakujulised metallkaunistused. Liblikapillid on Teppo lõõtsast mahedama ja vaiksema heliga, kuid nende täiuslikum bassisüsteem võimaldab neil mängida ka minoorses helilaadis. 8
Lisaks ooperitele oli Mozart ka üks 18. sajandi lõpu eredamaid sümfoonilise muusika loojaid. Sellest suurema osa moodustavad tema 41 sümfooniat. Tema loomingus arenes ja muutus klassikaline sümfooniažanr. Eriti oli seda näha tema viimastest sümfooniatest, mis muutusid dramaatilistemateks, jõulistemaks ent nende meloodiad muutusid lihtsamateks ning kergemini meeldejäävamateks. Kuulsaim sümfoonia, on sümfoonia nr. 40, mille Mozart kirjutas endale mitteomaselt minoorses helistikus. Tema viimaseks teoseks jäi reekviem, mida ta kirjutas surmaga võidu. Seda lõpetada ta ei jõudnud.
Orkestrimuusikas on Eesperele tähtsaimaks zanriks olnud kontsert. Lisaks nimetatud teosele on Eespere kirjutanud klaverikontserdi (1978), kaks viiulikontserti (1983, 1988), flöödikontserdi (1995), "Concerto flato" flöödile ja kammerorkestrile (2003) ning vioolakontserdi (1997). Eespere muusika on enamasti rahulik, järskude murranguteta, toimuvat otsekui eemalt vaatlev. Muusikaline materjal on sageli napp ja teostes on palju korduste tehnikat. Heakõlalises, sageli minoorses muusikas on tihti tugev annus melanhooliat. 1970. aastate lõpul alustas Eespere lastemuusika loomist. Eespere on kirjutanud ka palju koorimuusikat. Sedagi iseloomustab heakõlalisus - napp materjal, selge tonaalsus, lastelaululik siirus ja lihtsus. Väga olulisteks teemadeks on talle kodu ja kodumaa. Ta on öelnud: "Side kodu, vanematega on mul endal väga tugev. Isa mõjul kasvas suhe maasse, rahvasse, kodusse justkui märkamatult minugi sisse
15 Erinevates uuringutes 920 mg või 300 mg DON manustamine piimalehmale võimaldas detekteerida piimast vastavalt alla 4 g/kg vaba ja konjugeeritud toksiini DON või 0,03 g/kg metaboliiti DOM-1. Uuringus lüpsilehma igapäevane tarbitud kogus 50165 mg ei põhjustanud detekteeritavate jääkide esinemist piimas. Doosi suurendamisel koguseni 544,5 mg leiti, et 0,06% sellest jõudis piima, peamiselt metaboliidina a-zearalenool, minoorses koguses metaboliidina B-zearalenoon. Teistes uuringutes on saadud erinevaid tulemusi, aga üldiselt järeldatakse, et zearalenoon ohtlikus koguses piima ei jõua Katsetatud on suurtes kogustes fumasiin B1 manustamist piimalehmadele söödaga ning veenisiseselt ning kummagil juhul ei detekteeritud toksiini piimas. Arvatakse, et maksimaalselt võib söödud toksiin jõuda piima 0,05% ulatuses, seireprogrammides kogutud piimaproovides on üksikjuhtudel toksiine ka detekteeritud (~1
annaabi.ee 
