·Paranes kooliõpetajate üldhariduslik ja kutsealane ettevalmistus. ·Üha rohkem eestlasi püüdis jätkata õpinguid keskhariduse omandamiseks. Asutati uued gümnaasiumid Tallinnas, Narvas ja Viljandis. ·1880. Aastatel lisandusid uue koolitüübina 7-klassilised reaalgümnaasiumid, kus pandi rõhku loodusteadustele ning tütarlastegümnaasiumid. ·Tagasilöögi andsid venestusreformid. Vene õppekeel, sobimatud õpikud, umbkeelsed õpetajad. ·Maale loodud 5-aastased ministeeriumikoolid võimaldasid anda põhjalikumat haridust. ·Revolutsioonipäevil kerkis esile emakeelse kooli nõue. 1906. a. lubati asutada emakeelseid erakoole. ·Rajati uusi kursehariduskoole kommerts-, kaubandus-, õmblus-, ja põllutöökoole lisaks senistele merekoolidele ning raudtee tehnikakoolile. ·Kõrghariduse omandamist pakkusid Tartu Ülikool, Tartu Veterinaariainstituut, Mihhail Rostovstevi Tartu Eraülikool ja Anton Jassinski Tartu Kõrgemad Naiskursused. ·1914. a
Alghariduskoolid aastail 1905-1917 Kõige suuremasse alghariduskoolide rühma kuulusid luteri usu valla-, mõisa-, kihelkonna- ja kirikukoolid( 65,5% alhariduskoolidest ja 51,9% algkooliõpilaste koguarvust) Teiseks suuremaks alghariduskoolide rühmaks olid õigeusu koolid, mis moodustasid 19,5% alghariduskoolide üldarvust ja milles õppis 14,5% algkooliõpilastest Kolmanda rühma moodustasid riiklikud õppeasutused, kroonualgkoolid, ministeeriumikoolid ja linnakoolid. Sellesse koolirühma kuulus 7% alghariduskoolidest ja 16,6% algkoolide õpilaste üldarvust Keskhariduskoolid aastail 1905-1917 1912.aastal pandi Tartus alus Aleksandra Zilova I järgu tütarlastekoolile, mis sai juba järgmisel aastal eragümnaasiumi õigused 1915.aasta lõpul tegutses Eestis 10 vene õppekeelega tütarlaste gümnaasiumi kokku 2906 õpilasega. Põltsamaa kihelkonnakool Põltsamaa vene kihelkonnakool Põltsamaa Kõrgem algkool
õpetajad köstriteks või nende abideks. Kihelkonnakoolid avati taas kuna tehti järelandmisi üleminek venekeelsele õpetusele pidi toimuma kolme aasta pärast. Seni jätkati vanaviisi. 1893. aastal õpetati uute programmide järgi. Põhiaineteks usuõpetus, aritmeetika, ajalugu, kirikulugu, vene ja eesti keel, geograafia ja laulmine. Kihelkonnakool kui teise astme rahvakool kaotas pärast ministeeriumikoolide loomist oma juhtiva asendi maaharitlaste ettevalmistamisel. Ministeeriumikoolid Tavaliselt olid koolid kaheklassilised, viieaastase õppeajaga ning ette nähtud mõlemast soost lastele. Ministeeriumikooli pidas üleval vald, õpetaja palga maksis riik. Ettenähtud aja jooksul lõpetasid kooli ainult kõige andekamad. Õppetöö kestis 15. septembrist 15. maini, koolis käidi umbes 180 päeva aastas. Tunnistused anti detsembris ja mais. Kogu õpetus toimus kolmandast jaost alates vene keeles (erandiks emakeele-, usuõpetuse- ja laulutunnid)
1915. aasta kevadel kehtestati koolikroonikate kirjutamise nõue. Kihelkonnakoolid: kihelkonnakoolides tuli uue kooliseaduse järgi " kõikide õpetusasjade õpetus venekeeli" läbi viia, ainult luterlikku usuõpetust ja kirikulaulu võis emakeeles õpetada. 1893. aastal õpetati kihelkonnakoolides juba uute programmide järgi. Põhiaineteks olid usuõpetus, kirikulugu, vene ja eesti keel, aritmeetika, ajalugu, geograafia ja laulmine. Ministeeriumikoolid: õppetöö kestis 15. septembrist 15.maini, koolis käidi umbes 180 päeva aastas, seega valla- ja kihelkonnakoolist kauem. Kogu õpetus toimus kolmandast jaost alates vene keeles. Uus õppekirjandus: venestamiseelsed õpetamise traditsioonid jäid püsima, kuni töötasid vanad õpetajad. 1893. aastal saadeti koolidesse uued eeskirjad, mis nõudsid, et kasutusele võetaks tõlkeõpikud. 19.sajandi lõpul täiendati eeskirju veelgi ja sealt alates tulid ka
Viidi läbi reaktsioonilised reformid. Kui ärkamisajal kõrgem haridus ja asjaajamine toimus saksa keeles, siis pärast 1881. aastat muutus nii algharidus (mis peamiselt oli eestikeelne) kui ka ametlik asjaajamine venekeelseks. Selle teostamiseks määrati hulk umbkeelseid venelasi. Eestlastest köstrid ja koolmeistrid vallandati ja võim üle maa läks ustavate venelaste kätte. Õppekeeleks määrati vene keel. Asutati uued koolid nimega ministeeriumikoolid. Keelati eesti keele tarvitamine isegi omavaheliseks läbikäimiseks. Lõpuks ulatus venestamine ka Tartu Ülikooli, mis aastal 1893 nimetati ümber Jurjevi Ülikooliks. Olgugi, et 19. sajandi lõpul suruti venepärasust peale tooreste meetoditega, polnud venestamine edukas. Ühiskondlikus tegevuses suruti sisse tsensuur. Kõik ärkamisaja suuremad üritused likvideeriti. Aleksandrikoolist tehti venekeelne linnakool ja siis põllutöökool. Sellest
annaabi.ee 
