Koobalt Co Koobalt on keemiline element, mille aatominumber perioodilisustabelis on 27. Koobalti avastas Georg Brandt (1964- 1768), Rootsi keemik ja mineraloog. Ta oli esimene inimene kes avastas metalli, mis polnud juba „iidsetel aegadel“ avastatud. Koobalti kristalli struktuur on kuusnurkne, tahukeskne kuubiline. Oksüdatsiooniaste ühendites on +1, +2, +3 või +4. Põhilised on +2 ja +3. +4 on harvem esinev ja üldjuhul ebapüsiv. +1 oksüdatsiooniastmega on õnnestunud ka mõned ühendid sünteesida. Omadustelt on koobalt metall. Tihedus normaaltingimustel on 8,9 g/cm3, sulamistemperatuur on 1495 oC ja keemistemperatuuriks 2927 oC
Nikkel Peeter Kait Kallas Tagne Orav MM-14 Avastamine Nikkel oli sulamites (vase ja tsingiga) kasutusel juba Vana- Hiinas üle viie tuhande aasta tagasi. Individuaalsel kujul avastas ja eraldas nikli rootsi mineraloog Axel Fredrik Cronstedt Rootsi looduslikust nikkelarseeniidist NiAs 1751. aastal. Cronstedti avastus ei leidnud kaua aega tunnustust (teadlane suri enne seda 1765. aastal). Puhtamal kujul eraldas nikli rootsi keemik ja metallurg T. Bergman 1775. aastal. Füüsikalised omadused määratles täpsemalt alles 19. sajandi alguses J. B. Richter. Kasutaminse muutus Esimene teadaolev kasutamine oli Hiinas, kus niklit
Tseesium on vähelevinud metalliline element. Maakoores on ta levimuselt 46. kohal 3g/t. Viimasel poolsajandil on tseesiumi reputatsioon oluliselt langenud seoses tuumapommi katsetustestega ja Tsernobõli aatomelektrijaama avariiga, mille tõttu suurenes radiotseesiumi ehk radioaktsiivse tseesiumi sisaldus keskkonnas. Tseesium esineb hajutatud elemendina kivimite ja mineraalide koostises. Tähtsamateks tseesiumimineraalideks on pollutsiit, roditsiit ja avogadriit. 1848.aastal avastas mineraloog August Breithaupt Elba saarel kvartsiidi erimi-ta nimetas seda pollutsiidiks- mis sattus hiljem mäe- ja metallurgiaprofessori Carl Plattneri valdusesse, kes tegi mineraalist täisanalüüsi, avastas, et koostiselementide summa on 93,7 %, kuid ei saanud tuvastada elementi, mida oli aines ülejäänud 7%, kuna oli kogu mineraali analüüsiks juba ära kasutanud. Ta järeldas, et see element on leelismetall. 1860. aastal analüüsisid Bunsen ja Kirhoff Dürkheimi mineraalvee aurustamisel alles
Kaevurid, kes otsisid hõbedat puutusid tihti kokku sellise madalasordilise metalliga. Kaevurid nimetasid selle punaka värvusega maagi Kupfernickel'iks. Nimi tuleneb saksa keelest ja tähendab kuradivaske. Kupfer = vask, nickel = kurat. Seda nime kasutasid Ülem-Saxoni kaevurid sissekandes 1654. aastal. Esimest korda esines see nimi trükitud raamatus 1694. aastal, kui kirjeldati mittevajalikke mineraale ja maake. Aga ainele seal kirjeldust ei olnud. 1751. aastal Rootsi mineraloog Axel Fredrick Cronstedt eraldas puhastamata rauamaagi ühes Rootsi kaevanduses. Ta tuvastas selles uue pool-metalli. Paar aastat hiljem ta avastas, et see pool-metall on identne ühe talle Saksamaalt saadetud Kupfernickeli metallilise osaga. Nii uue metalli avastanud, otsustas ta säilitada nimi Kupfernickel, lühendades selle Nickel'iks. Tema avastust kinnitasid ka teised teadlased. Asukoht tabelis. Nikkel paigutatakse keemiliste elementide perioodilisussüsteemis VIIIB rühma. Nikli
Eheda plaatina mineraalid on ferroplaatina (ja polükseen), mis peale raua sisaldavad ka teisi plaatinametalle ning vaske ja niklit. 1819.a. leiti plaatinat Uuralis ja aasta hiljem hakati teda tootma 3-, 6- ja 12-rublaste müntide vermimiseks. Suuremad kümnenaelased eheda plaatina kamakad saadeti siiski ettenägelikult Peterburi Mäeakadeemia muuseumi. Ühe suure tüki saatis tolleaegne Venemaa rahandusminister krahv G. Von Cancrin rohkem küll poeedi ja riigimehena tuntud mineraloog J. W. Von Goethele, kes pidas seda oma rikkaliku kogu üheks kõige hinnalisemaks ehteks. Kuni Oktoobrirevolutsioonini andis Venemaa valdava osa maailma plaatinatoodangust (1913. a. 93,5%). Plaatinat oli nii palju, et Venemaal toodeti isegi väga korrosioonikindlat ja kõva plaatinaterast, millega sai lõigata klaasi ja raiuda rauda.Kahe maailmasõja vahel tõusis esikohale Colombia (1921. a. 60% maailma toodangust). Praegu on läänemaailma suurim tootja kindlalt Lõuna-Aafrika
Tuntud on ligi 50 niklimineraali, neist tähtsamad on sulfiidsed ühendid. Ni toodetakse peamiselt sulfiidsetest vask-nikkelmaakidest (Kanadas, Austraalias ja Lõuna-Aafrikas) või silikaatsetest toormest (Uus-Kaledoonias, Kuubal, Filipiinidel, Indoneesias jm). Üldvarusid maailmas hinnatakse 70 miljonile tonnile. Avastamine ja nimetus Nikkel oli sulamites (vase ja tsingiga) kasutusel juba Vana-Hiinas üle 2 tuhande aasta tagasi. Inviduaalsel kujul avastas ja eraldas nikli rootsi mineraloog A.F.Cronstedt 1751 rootsi looduslikust nikkelarseniidist NiAs. Seda mineraali tunti juba palju varem saksakeelse nime Kupfernickel all ja seostati kiusliku Saksi mäevaimuga (ligikaudses tõlkes on Kupfernickel `vana Nick'i vask'), kes ei lase sellest maagist vaske sulatada. Tegelik põhjus seisnes asjaolus, et Kupfernickel(praeguse nimetusega nikoliit või nikeliin) oli väliselt väga sarnane vasemaagiga koostisega Cu2O(mõlemad mineraalid on ühesugust punast värvi).
silikaatsest toormest (Uus-Kaledoonias, Kuubal, Filipiinidel, Indoneesias jm). Üldvarusid maismaal hinnatakse 70 miljonile tonnile. Nikli sisaldus on hästi suur tee lehtedes(7.6mg/kg) ning mõningates ubades, kus see on ensüümides tähtsal kohal. Avastamine ja nimetus Nikkel oli sulamites (vase ja tsingiga) kasutusel juba Vana-Hiinas üle viie tuhande aasta tagasi. Individuaalsel kujul avastas ja eraldas nikli rootsi mineraloog Axel Fredrik Cronstedt Rootsi looduslikust nikkelarseeniidist NiAs 1751. aastal. Seda mineraali tunti juba palju varem saksakeelse nime Kupfernickel all ja seostati kiusliku Saksi mäevaimuga (ligikaudses tõlkes on Kupfernickel „vana Nick’i vask“), kes ei lase sellest maagist vaske sulatada. Tegelik põhjus seisnes asjaolus, et Kupfernickel (praeguse nimetusega nikoliit või nikkeliin) oli väliselt väga sarnane vasemaagi koostisega Cu2O (mõlemad mineraalid on ühesugust punast värvi)
ühenditesse, üks elektrokeemia rajajaid.- Avastas ja eraldas (1807- 08) elektrolüütiliselt Na, K, Mg, Ca, Ba, Sr (osaliselt amalgaamide kujul). Üks element boori avastajaid. Tõestas (1810), et kloor on element.- N2O: koostis ja valuvaigistav toime.- Esitas (sõltumatult Dulong´ist, 1815) hapete vesinikteooria.- Konstrueeris ohutu kaevanduslambi "Davy lamp", 1815).- Avastas Pt ja Pd katalüütilise toime, sai esimesena Pt-musta. Jöns Jacob BERZELIUS (1779 - 1848) Rootsi keemik ja mineraloog, XIX saj. keemiateaduse erudeeritumaid ja autoriteetsemaid esindajaid. Rootsi Kuningliku TA liige (president 1810- 18). Tegeles oma aja üldkeemia kõigi probleemidega. Kontrollis ja tõestas (1810-1816) nii koostise püsivuse kui kordsete suhete seadust anorg. oksiidide ja orgaanil. ühendite suhtes:- Määras (1807-18) 45 keemilise elemendi aatommassi. Võttis esimesena kasutusele (1814) keemil. elementide sümboolika (väheste eranditega säilinud tänapäevani) ja ühendite valemid
Keskseks küsimuseks oli, miks me oleme sellised nagu me oleme. Põhiideedeks oli õpitud käitumine nt graafiku järgi rinnaga toitmine. Lapse toitumise viisid sõltuvad kultuurist ning neid on võimalik muuta. Spetsiifiline lapse kasvatus kujundab isiksused ning see kujundab ühiskonda. Ferdinand de Saussure (1857 1913) oli Sveitsi keeleteadlane, semioloog ja strukturalismi rajajaid. Ferdinand de Saussure'i isa oli mineraloog ja entomoloog Henri Louis Frederic de Saussure (18291905). Ferdinandil olid nooremad vennad Léopold, sinoloog ja astronoom (18661925) ja René, esperantist (18681943). Ferdinand astus 1875 Genfi ülikooli, kus õppis aasta aega ladina, kreeka ja sanskriti keelt ning tegi seejärel kohe Leipzigi ülikooli juures lõputöö. Kaks aastat hiljem, 1878, õppis ta aasta aega Berliinis, kus kirjutas oma ainsa eluajal ilmunud pika töö
mis taolisi ütlusi esile toob. Tema jaoks võib ,,Jumal" võrdsel moel tähendada Jahve`d, Allahi, Zeusi, Sivat või Huitzilopochtlit. (---) Teadlasena on tema põhihuviks psüühiliste faktide ning nende regulaarse ilmnemise kinnitamine, millele ta omistab võrreldamatult suuremat tähtsust kui abstraktsetele võimalustele. Tema religio koosneb vaadeldavate ning tõestatavate faktide tuvastamisest. Ta kirjeldab ning piiritleb neid samal viisil kui mineraloog oma kivimiproove või botaanik oma taimi. Ta on teadlik, et väljaspool teadaolevaid fakte ei või ta teada midagi, parimal juhul võib üksnes unistada; ja ta peab väärituks segada ära unistust ning teadmist." (JUNG 1977: 303) Taoline empiiriline lähenemisviis on Jungi puhul iseloomulik. Ta analüüsib kõiki vaadeldavaid fenomene hoolika kannatlikkusega. Samas jääb muidugi alati küsimus, mis sunnib teda
annaabi.ee 
