lambano). Selleks võib olla muidu välise fokalisatsiooniga narratiivis sissetung tegelaskuju teadvusesse. Samuti (sisemises fokalisatiooniga) juhusliku informatsiooni andmine mõne muu, mitte fookuses oleva, tegelakuju mõtete kohta. (lõik Mrs. Farange mõtetest ,,Maisie´s", mida Maisie ise ei tea). "Narratiiv ütleb alati vähem, kui teab, kuid paneb rohkem teadma, kui räägib". Polümodaalsus "Esimese isiku", minavormi kasutamine ei tähenda alati, et narratiiv on fokaliseeritud läbi peategelase. Sageli, vastupidiselt, on ,,autobiograafilist" tüüpi jutustaja (seda tõeliselt või fiktiivselt) volitatud sedaviisi ,,loomulikumalt" rääkima oma nime alt. Ainuke piirang, mida ta peab tunnustama on praegune info jutustajana ja mitte tema minevik tegelaskujuna. Kui autobiograafiline jutustaja valib teise fokalisatsioonitüübi, st läbi peategelase, on tegu
Laps ei oska veel asju teistega jagada. Teise eluaasta keskel tekib sümpaatia (kaastunne, abi) ka eakaaslase suhtes. Last kurvastab enim lahusolek vanematest või muudatused elus (lastesõim, haigla). Laps avastab, et ema pole hetkel tema jaoks ning kogeb lahusolekuhirmu. Teise eluaasta lõpuks on laps omandanud järgmised sotsiaalsed oskused: väljendab lihtsaid emotsioone, mis on tugevad ja vahelduvad kiiresti ; teadvustab ennast, kasutab osaliselt minavormi, proovib ennast maksma panna ning oskab keelduda ja ei öelda; üritab aru saada teiste inimeste seisukohtadest, kuid tema tajud on enesekesksed; hindab oma oskusi ja suutlikkust paremaks, kui need tegelikult on; reageerib sõltuvalt situatsioonist ja ümbritsevate inimeste käitumisest; mõistab selgelt väljendatud keeldu ,,Ei tohi!", ,,Ära tee!" jne; tunneb huvi teiste laste vastu, jälgib neid ja mängib nendega kõrvuti;
otsinguid ning on ristiriius nii iseenda kui ühiskonnaga. Selliste tegelaste kaudu annabki autor põhiliselt ajastu ja olude kriitika. Tegelaste käitumise kõlbelised tagamaad avanevad tema enda, s. o. antikangelase vaatepunkti kaudu tihendatud, kontsentreeritud eetilisfilosoofilises lühiromaanis. Vormiliselt realiseerub see minategelase reflekteeriva sisemonoloogina, mis seostub tänapäeva kirjanduses üsna ulatuslikult valitsevate subjektiivsete tendentsidega. Minavormi valdav käsutamine võib seejuures problemaatiliseks muuta autori ja tegelaspositsiooni eristamise, kutsuda esile autori ja tegelase seisukohtade identifitseerimise. Kui autoril õnnestub sel määral asuda pahelise tegelase positsioonile, et autori ja tegelase eristamine osutub raskeks või koguni võimatuks, siis tavatsetakse autorile ette heita liigset leebust, tegelastele kaasatundmist või isegi nende õigustamist, väljavabandamist
3. ära unusta tänamast nõuandjaid ja abilisi; 4. rühmatöö puhul rääkige omavahelised õigused-kohustused selgeks. Ole aus enese ja teaduse vastu: 1. esita ainult kontrollitud ja kvaliteetseid andmeid; 2. ära ilusta tulemusi sisult ega metodoloogiliselt; 55 3. ava lugejale oma uurimismetoodika; 4. kui esitad oma seisukohti, kasuta minavormi ning võta autorivastutus; 5. kui midagi ebaõnnestus, siis arutle ausalt, miks see juhtus. Kuigi eespool kirjutatu võib tunduda tarbetu teoretiseerimisena, on see siiski vajalik, et kanda edasi teadusliku uurimise häid tavasid ning anda praktilisele uurimistegevusele sügavamat tähendust. Edasi läheme aga tõepoolest praktilisemate küsimuste juurde, nagu uurimisprobleemi seadmine ja uurimise kavandamine. Kuidas uurimistööd alustada?
annaabi.ee 
