Kirjutis on valminud 20. sajandi lõpuaastatel. Seega on luuletus üsna uus ning kaasaegne. Contrale on omane kasutata erinevaid kõne- ja keelekujundeid, kuid üle ega ümber ei saa ka stiilikujunditest. Luuletus koosneb kolmest salmist ning on kirjutatud ristriimis, mille kohaselt riimuvad esimene ja kolmas ning teine ja neljas värss. Kirjutis on Contrale iseloomulikult üsna imelik ning kummaline, mis erineb tunduvalt harilikest luuletustest. Kirjutis on kirjutatud minaisiku vormis, mida kirjanik väga tihti kasutab. Autor pole loomingus kasutanud ainsatki suurt algustähte, omadussõna ega kirjavahemärki. Luuletuse teemaks on sõjandus, kuid samuti ka inimeste vahelised suhted ning usaldusväärsus. Kirjutises on kasutatud lihtsaid sõnu, mille arusaamisega ei peaks ühelgi põhikoolilapsel raskusi tekkima. Hiljemal vaatlusel tuli välja, et luuletus sisaldab vähem stiilikujundeid, kui ennem lootsin. Contra lähemalt
kronoloogilises järjekorras, alates Trooja langemisest, vaid alustab oma esituse sealt ajast, kus Odysseus viibib pärast kümneaastast eemalolekut Troojast juba pikemat aega Ogygia saarel nümf Kalypso juures, kes soovib teda jätta igavesti enda juurde, kuna Odysseuse truu naine Penelope oma poja Telemachos'ega ootab Ithakal meeleheitliku igatsusega armastatud mehe kojutulekut. Odysseuse senised seiklused pärast Troojast lahkumist esitatakse pärastpoole kangelase enda poolt jutustatult minaisiku vormis, mis toob kirjeldusse suurema vahelduse ja mitmekesisuse. Kodus ootas Odysseust truult abikaasa Penelope, kes kosilaste peletamiseks lubas abielule mõelda pärast pooliku kanga valmimist. Öösiti aga harutas ta salaja päevase töö üles, et kangas kunagi valmis ei saaks. Viimaks lubas ta abielluda sellega, kes suudab Odysseuse vibu pingule tõmmata. Seda suutis aga vaid kerjuseks maskeerunud Odysseus ja läkitas omavolitsevate kosilaste pihta ühe noole teise järel
Müüt pärimuslik lugu, mis jutustab maailma loomisest, jumalatest, muinaskangelastest jne. Legend sarnaneb müüdiga, aga legend võib pajatada tegelikult toimunud sündmustest või päriselt elanud inimestest. 10 LÜÜRIKA üks kolmest kirjanduse põhiliigist eepika ja dramaatika kõrval. Kujutatakse lüürilise minaisiku sisemisi elamusi, tema hinge- ja mõtteliikumisi tundelises vormis. Iseloomustab rütm, riim ja kujundlikkus. Luuletused jagunevad: lüürilisteks (tundelised, emotsionaalsed), eepilisteks (jutustavad, nt eepos) ja lüroeepilisteks (eelmise kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan). Riim sarnasekõlaliste sõnade kordumine. Jaguneb: paarisriim (aabb), ristriim (abab), süliriim
Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist laulu, mida kanti ente lauldes või poollauldes. Alusepanijad: Alkaios ja Sappho (6. saj eKr) sõpruse ja armastuse ülistamine, surma vältimatus
annaabi.ee 
