Milline on Eesti energiapoliitika jätkusuutlikkuse valem? (0)

Milline on Eesti energiapoliitika jätkusuutlikkuse valem?
Energiat vajatakse kõigeks- sooja ja valguse saamiseks, liikumiseks, toidu valmistamiseks, ehitamiseks ja kaupade tootmiseks. Paraku hakkavad maailma taasumatud energiaallikad ( nafta , süsi, gaas, uraan ) otsa saama. Tulevikule mõeldes, on vaja hakata säästma ning muuta praeguseid tarbimisharjumusi. Pikaajalisel planeerimisel on oluline meeles pidada, et päikese- ja tuuleenergia on ainsad taastuvad „kütused“, mis on tasuta ja pea piiramatus koguses kättesaadavad kõigile Maa elanikele. On vajalik õppida ning investeerida selliste viiside ära kasutamine.
2005. aasta lõpul kinnitati Elektrimajanduse arengukava 2015. aastani ehk Eesti Energia tegevusplaan järgmiseks kümneks aastaks. Plaanist lähtuvalt vahetatakse uuemate vastu Narva põlevkivikatlad, hakatakse kasutama rohkem Vene gaasi ning püütakse EL nõuete järgi tõsta taastuvenergia tootmist viie protsendini elektritarbimisest. On nägemus, mis võimaldab Eesti elektritootmise üle viia kivipõletamiselt keskkonnasõbralikule taastuvenergeetikale, sulgeda Narva kivipõletamise elektrijaamad ning muuta Eesti energeetiliselt sõltumatuks. Minevikku jääks ligi 80% Eesti õhusaastet ja 95% veereostust tekitav elektritootmine ning kaoksid tuhamäed. Loodaks ka eeldused transpordisüsteemi naftasaadustelt taastuvenergiale üleviimiseks.
Päikeseenergia kasutamine on lähiaastatel veel kallis, kuid päikesepaneelide arengus on oodata läbimurret infrapunakiirgust ehk pilvise ilma päikeseenergiat elektriks muundava tehnoloogia turuletuleku osas, suurendades sel moel päikeseelektri tootmise kasutegurit praeguselt 15%lt enam kui 30%ni. Tänase tehnoloogiataseme juures on Eesti tingimustes ühe hektari päikesepaneelide tootlus 1.6 GWh energiat aastas.
Eesti-Vene “kontrolljoone” lähedusse, mis kulgeb Peipsit mööda 124 kilomeetrit, saab püstitada tuuleturbiine rohkem kui poole tänase Eesti elektrivajaduse katmiseks. Peipsi järve ümber on ka head ühendusvõimalused põhivõrku ning Läti ja Vene suunale. Läänemaal, Osmussaare ja Tahkuna neeme vahelisel Angeli madalal, on võimalik kaldast 10 km kaugusele hinnanguliselt 300km2 suuruse avamere-tuulepargi rajamine, mille aastane energiatoodang oleks 15 000 GWh. Kauguse tõttu kaldast tõuseb märgatavalt tuuleparkide tootlus ning väheneb mõju elukeskkonnale. Kogu Eesti keskmise päevase elektrivajaduse saaks katta 300 kaasaegse, täiskoormusel töötava tuuleturbiiniga.
Eurodirektiivide järgi tuleks Narva elektrijaamades praegusel kujul kivipõletamine lõpetada aastaks 2016. Selle asemel, et 15 miljardi krooni eest Narva elektrijaamadesse uued kivipõletuskatlad osta, tuleks alustada Narvas põlevkivi gaasistamisega ja vanad katlad järk-järgult tööst kõrvaldada. Juba eelmise Eesti Vabariigi aegadel toodeti põlevkivigaasi, kuid peale nõukogude võimu kehtestamist võeti kasutusele “vennasvabariikide” odav ja energiarikkam maagaas. Viimaste aastakümnetega on gaasistamistehnoloogia aga kiirelt arenenud ja selle abiga saab lisaks põlevkivile nii puitu kui ka muid biojäätmeid gaasistada, saastades õhku (koos hilisema gaasi põletamisega) oluliselt vähem kui parimad põlevkivikatlad. Gaasi transport on odav, sellele kulub olemasolevaid gaasitrasse kasutades alla 1% gaasis sisalduvast energiast.
Loodetavasti leitakse, et käes on aeg kivipõletamise-energeetikast loobumiseks. Sedavõrd soodsat asjaolude kokkulangemist ei teki Eestis niipea. Fosforiidisõjaga alanud võitlus puhtama Eesti eest tuleks lõpuni viia, sellega saadaks lahti ka vanast võlast järeltulevate põlvede ees.