manustamine Nakkushaiguste liigid Pisikukandlus haigusnähud ei väljendu, kuid pisikukandja eritab mikroobe väliskeskkonda. Latentne ehk varjatud infektsioon mikroobid paljunevad vastavates kudedes peale organismi sattumist. Organism vastab sellele teatavate biokeemiliste muutustega. Segainfektsioon (-nakkus) mitme erineva tekitaja poolt põhjustatud. Ristnakkus organismis on ühe mikroobiliigi erinevad tüved korraga. Sekundaarne nakkus ühe nakkusehaiguse põdemise ajal saadakse teine lisaks Superinfektsioon ehk ülenakatumine põdemise ajal saadakse sama haigusetekitaja lisaks Reinfektsioon ehk taasnakkus pärast põdemist teistkordne nakatumine sama mikroobiga. Saab tekkida juhul, kui pole välja kujunenud immuunsust või see on kustunud. Retsidiiv ehk taastekkimine haiguse ägenemine paranemisperioodis organimsis säilinud tekitajate toimel.
15. Millised on värvi redutseerimise meetodi eelised ja puudused? Eelsieks see, et testid on lihtsad, kiired ja odavad ning nende abil võimalik määrate elusrakkude arvukust teatud toiduainetes. Puuduseks see, et teste ei saa kasutada toiduainete puhul, mis sisaldavad redutseerivaid ensüüme. VII TEEMA 1. Mis on mikroorganismi puhaskultuur? Mikroorganismi puhaskultuuriks nimetatakse ainult ühe mikroobiliigi rakke sisaldavat mikroobikultuuri. 2. Millised on mikroorganismide puhaskultuuride saamise meetod? Mikroorganismide puhaskultuuride saamise meetodid võib jagada kahte suurde rühma: Mehaalinised meetodid valitakse tehtud lahjenduskülvidest need petri tassid, kus on üksikud, üksteisest hästi eraldatud kolooniad. Valitakse välja kolooniad, mis siis külvatakse edasi järgmisele Petri tassile joonkülvi meetodit kasutades.
17. Füüsikalis-keemiliste välistegurite mõju mikroorganismide elutegevusele Mikroobid arenevad ainult sellises keskkonnas, kus leidub vaba vett.Kasvuks vajaliku vee sisalduse järgi jaotatakse mikroobe järgnevalt: hüdrofüüdidarmastavad vett; mesofüüdidkeskpärase veevajadusega; kserofüüdidtaluvad märkimisväärselt ka kuivust. 18. Keemiliste välistegurite mõju mikroorganismide elutegevusele Keskkonna reaktsioon (pH) Iga mikroobiliigi elutegevus on võimalik teatud kindlates pH vahemikes ja väljaspool neid ta hukkub. Paljudele hallitus- ja pärmseentele on sobiv nõrkhappeline keskkond pH-ga 5 -- 6. Suurem osa baktereid kasvab paremini neutraalses või nõrkleeliselises keskkonnas (pH 6,8 -- 7,3). Keemilisi aineid, mis mõjuvad mikroobidele hävitavalt nimetatakse antiseptikuteks. Siia alla kuuluvad järgnevad ühendid: raskemetallide ioonid (nt kuld, vask, hõbe jt);
on suurim. 3. T max - temperatuur, millest kõrgemal mikroob ei kasva. Topt on alati lähemal Tmax-le, kui Tmin-le. Osmoprotektorid. Kui keskkonnas osmootne rõhk tõuseb, siis on mikroobil võimalik tõsta ka rakusisest osmootset rõhku. Rakus hakatakse sünteesima osmoprotektoreid. Need on vees hästi lahustuvad väikese molekuliga org. ained. Osmoprotektorid stabiliseerivad ka valke. Haigusetekitajaid mikroobe nimetatakse patogeenideks. Patogeensus on mikroobiliigi potentsiaalne võime esile kutsuda haigestumist. Patogeensus on liigi omadus, seda kontrollitakse paljude geenidega. Tinglikud (oportunistlikud) patogeenid on juhuseotsijad, so sellised mikroobid, kes põhjustavad haigust ainult teatud tingimustes Virulentsus on liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste. Seega on see tüve omadus. Liigi erinevad tüved on erineva virulentsusega. Virulentsust mõõdetakse LD50 kaudu. See on doos (mikroobirakkude hulk), mis tapab 50% katseloomadest
• I põlvkonna diagnostilised süsteemid: mitmesuguseid substraate ja indikaatoreid sisaldavad valiksöötmed, kusjuures määramiseks on vajalik mikroobi kasv. • II põlvkonna süsteemid: kommertsiaalsed mikroobide identifikatsioonisüsteemid (API, Vitek jt), mis koosnevad 5–95 testist ja määravad mikroobide ensüüme substraadi lõhustamise teel. Teste hinnatakse kas visuaalselt või spektrofotomeetriliselt. Iga mikroobiliigi jaoks on testil oma diagnostiline väärtus (kuni 100%), lõppidentifikatsioon toimub enamasti spetsiaalsete arvutiprogrammide abil, mis annavad teatud tõenäosusväärtusega uuritavale mikroobile nime (mõnikord ka 2–3 erinevat tõenäolist varianti). Klinitsistile väljastatavas vastuses on oluline märkida mikroorganismide tundlikkus (antibiogramm) mitmesuguste antibakteriaalsete preparaatide suhtes.
annaabi.ee 
