jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega.
Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru.Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Efektid taevas Teatavates punktides Merkuuri pinnal saaks vaatleja näha ühe ja sama Merkuuri päeva jooksul kahte päikesetõusu
moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Atmosfäär Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on Merkuuri atmosfäär äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist
järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. 7 11. Atmosfäär Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on Merkuuri atmosfäär äärmiselt
jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Atmosfäär: Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on Merkuuri atmosfäär äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist
jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. 5 Merkuuri vulkaaniline aktiivsus Kosmoseaparaadi Mariner 10 andmete uus analüüs lubab siiski oletada hiljutist vulkaanilist aktiivsust.
jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Merkuuri uurimislugu Merkuur on tuntud hiljemalt sumerite ajast (3. aastatuhat eKr). Sumerid nimetasid Merkuuri "Ubu-idim-gud-ud". Varaseimad kirjapandud üksikasjalikud vaatlused kuuluvad babüloonlastele. Nendel oli Merkuuri nimetus gu-ad või gu-utu.
jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Veenus Veenus on Maale lähim (minimaalne kaugus 42 milj. km), Päikesest lugedes teine planeet. Veenusel ei ole looduslikke kaaslasi, vaid ainult tehiskaaslased. Planeet on kaetud tiheda pilvekihiga ja peegeldab Päikese valgusest 77%, kaks korda rohkem kui Maa
seal on rohkesti kraatreid. Suuri lameda põhjaga kraatreid nimetatake tsirkideks. Paljude kraatrite keskel on üks või mitu mäetippu. Mitmest kraatrist lähtuvad väljapaiskunud kivimeist koosnevad heledad ,,kiired", mille pikkus küünib mitmesaja km-ni. Need on tekkinud kraatri moodustumisel välja paiskunud aine sadenemisel Kuu pinnale. Aja jooksul kiired kaovad, seda eeskätt tulenevalt erosioonist, mida põhjustab mikrometeoriitide sadu. Seetõttu on kiirtesüsteem jälgitav ainult noortel kraatritel. Kuid juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt kui ainult heledamad ja tumedamad kohad: näha on lausa mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647
Endogeenne magmatism: kuu sisemise soojuse arvel sulanud vahevööst üles surunud magma (vulkanism). Üks põhjus ka maal esinenud väljasuremiste seletamiseks: supervulkanism. Kuu mered on tekkinud veidi hiljem kui ülejäänud pind, mis on hulga rohkem kraaterdunud päikesesüsteemi algusaegadest. Tänapäeval tekib kraatreid väga harva. 4,5mrd at kuu anortosiitse koore teke 4-3mrd at merede teke magmast 3-0mrd at väga vähene kraatrite tege. Regoliitse pinna (tolmu) teke mikrometeoriitide mõjul. Ma varajane areng: 4,56Ga Protomaa akretsioon 4,55Ga kuu tekke kokkupõrge 4,4 - 4,3Ga Esimesed märgid tahkest maakoorest: tsirkooni terad 4 - 3,8Ga Vanimad säilinud vulkaanilised ja settekivimid 3,5Ga Ookeanide teke, elu teke, anaeroobsed bakteriaalsed org. 2,7Ga Vanimad org. Molekulid. Maa atmosfääri(hüdrosf.) teke: komeedid päikesesüsteemi äärealadelt või vulkanism? Stromatoliidid e
Monitor töötas hästi kui 3.10.94 m õni tund pärast Atlantise starti see sisse lülitati. Mitu tundi kogus ta kõrgekvaliteedilisi andmeid. Siis pandi monitor 1,5 tunniks seisma ja enam see tööle ei hakanud. Osoonimonitoriga kavatseti mõõta vee auru, kloorioksiidi ja osooni paigutumist 20-100 km kõrgusel atmosfääris. Satelliitide suur edu osoonikihi jälgimisel on tingitud sellest, et nad koguvad andmeid ka sealt, kus maapealseid vaatlusi on raske teha. Samas aga kuluvad satelliidid mikrometeoriitide põrgete tulemusel, mistõttu pole kindel, kas sa adavad tulemused ona alati õiged. Just Maa pinnalt hästi kontrollitud tingimustes saadavad mõõtmistulemused on otsustava tähtsusega satelliitidelt kogutud andmete kinnitamisel. Osoonikihti uurivad teadlased on välja töötanud ka täiesti uudseid osoonikihti hindavaid menetlusi. Saksa teadlased leiutasid uut tüüpi filmi, mis aitab hinnata osoonikihi õhenemist Maa atmosfääris. 17
annaabi.ee 
