Michelangelo Caravaggio elulugu ja looming (0)

Michelangelo Caravaggio
Michelangelo Caravaggio sündis 1573. aastal, sünninimega Michelangelo Merisi, Lombardias mägilinnakeses nimega Caravaggio, (sellest ka tema kunstnikunimi). Ta on Itaalia üks kuulsamaid baroki ajastu meistreid ning teda peetakse üheks revolutsioonilisemaks omaaja maalikunstnikuks . Ta on realistliku maalisuuna kuulsaim esindaja ja parim näide oma sajandil. Ta oli rahvalik maalija kes püüdles tõetruuduse poole, olgugi et see tõde võis ka inetu või isegi labane olla. Tema maalide tegevuspaik on võetud tegelikust elust, sündmustik hargneb enamasti poolpimeduses, mida lõhestab poolviltu ülalt langev ere valgusvihk nn. keldriluugivalgus.
Caravaggio elu oli üsna värvikas. Pärit oli ta lihtrahva hulgast, küllap just see innustas teda kujutama oma loomingus igapäevaelu ja -olustikku. Tema elu oli keeruline, täis tülisi ja vangisistumisi. Kakluste käigus tappis ta vähemalt ühe inimese, seejärel paavsti kohtu eest põgenedes eksles ringi Itaalias ja sattus uutesse konfliktidesse.
11 aastaselt oli ta õpipoiss Simone Peterzano juures Milanos, õpingud kestsid neli aastat. Ajavahemikus 1588 ja 1592, oli Caravaggio Roomas ja töötas, kui õpilane Giuseppe Cesari juures, tuntud kui Cavaliere d'Arpino, kellelt ta omandas ka puuviljade ja lillede erilise maalimise oskuse. Alates 1595 aastast algas Caravaggiol suurem müügiedu. Tema varasemad tööd kujutasid enamasti just argipäeva inimesi ja loomulikult noori kenasid mehi. Pärast tema varasemaid aastaid Roomas pühendus ta enamasti religioossete teemade ja portreede juurde.
Caravaggio maalid on enamasti allegoorilise süžeega. Väljendusvahendite hulgas tõusid esile värvid ja valguse-varju mäng. Valguse ja varju piirid on Caravaggio teostes teravad ja valgus suundub tegelaskujudele tavaliselt ülevalt. Ta valis oma modellid enamasti lihtrahva seast või lausa kurjategijate ja sulide hulgast. Caravaggio põlgas idealiseerimist, ta püüdis kujutada elu ja inimesi just sellisena, nagu ta neid nägi. Inimeste poosid ja asendid tema maalidel ei ole peened , valitud, vaid rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole, sealjuures aga väga hoogsad ning veenvad. Caravaggio eesmärgiks ei olnud suursugune ja täiuslik kompositsioon.
Kuulsaks ei teinudki kunstnikku mitte niivõrd pühakute deheroiseerimine, vaid äärmuslik realism, millega ta käsitles nii inimesi (vanadust, soonilisi käsivarsi, musti jalgu, katkisi riideid ) kui ka materiaalseid esemeid. Nende reaalsus oli lausa kombatav: mahlased puuviljad ahvatlesid sööma, savikruuside krobeline pind oli tajutav jne. Temast kujunes väljapaistev natüürmordi meister.
Caravaggio kuulsamad teosed on "Amor võitjana", "Haudapanek", "Maarja surm", "Matteuse kutsumus", "Püha Matteuse martüürium", "Söömaaeg Emmauses ", "Peetruse ristilöömine“, "Lautomängija","Hea ennustus ", "Iisaku ohverdamine " ja " Bacchus ".
Iseennast on kunstnik kujutanud väga vähe, tuntuim on "Bacchus", kus ta samastab end veinijumalaga, kes hoiab käes pokaali viinamarjaveiniga. Portree on maalitud ajal, mil kardinal del Monte tellis Caravaggiolt noori poisse kujutava sarja . Andekas kunstnik oskas lõuendil jäädvustada inimnaha pehmet ilu ja näidata vastandite abil elu sügavamaid mõtteseoseid. Caravaggio mõistis, et igal asjal siin elus on oma hind. Hoiatusena liialduste eest mõjuvad kolm negatiivsust rõhutavat detaili: Bakchose sõrmes olev musta värvi armupael, veinijumala mustad küünealused ning plekilised, mädanenud õunad puuviljavaagnal.
Natüürmortidest on tuntuim "Puuviljakorv". Kunstnik leidis, et puuviljad on kõige halvemad modellid: nad püsivad küll paigal, kuid muutuvad vastavalt päikesele ja varjudele, närtsivad ja kaotavad värvi ning seepärast peab neid maalima kiiresti.Tõestuseks, et Caravaggio kujutas loodust naturalistlikult ega sallinud peenutsevat ilu, on taas pisidetailid. Lisaks ahvatlevatele puuviljadele jäävad meelde ussiauguga õun, putukate poolt äranäritud aprikoosilehed ja päikese käes kipra tõmbunud viinamarjapuuleht.
Kuna Caravaggiole ei meeldinud klassikalised eeskujud ja ta ei tundnud mingit austust ideaalse ilu vastu, on tema stiili nimetatud naturalistlikuks. Isegi religioosseid sündmusi ning usutegelasi esitas Caravaggio olustikuliselt, ilma aupaisteta. Pühakirja jõhkravõitu käsitluslaadi tõttu on Caravaggiot nimetatud "maalikunsti antikristuseks" ning "mustade jalgade maalijaks". Kardinal Albani iseloomustas Caravaggio stiili veelgi äärmuslikumalt: "Tema stiil on kuristik ning kõige üleva ja tehniliselt täiusliku hävitamine maalikunstis."
Caravaggio suri 1610. a väikeses kalurikülas, läbipekstuna, enne 37. sünnipäeva. Caravaggio haud on teadmata.