Mall jooksis Hiie juurde, kuid hunt hüppas talle näkku. Mõmmi virutas hundil selgroo pooleks. Mall karjus veel, et see on haldjate kättemaks ja suri. Täi tuli Hiie juurde. Ta armastas Hiiet väga. Täi heitis end Hiie kõrvale ning suri. 28. Leemet põdes mitu kuud. Ta oli palavikus. Teda hakkas ära tüütama Salme ja Linda mõtetu loba. Leemet tahtis üksindust. Ühel päeval tõusis ta voodist ja läks metsa. Ta nägi, kuidas hundid murdsid metsaservale jäetud lambad maha. Külavanem Johannes ja Magdaleena tulid lambaid otsima. Johannes arvas, et selle kuritöö oli toime pannud libahunt. Johannes pöördus külasse. Magdaleena hüüdis Leemetit. Ta arvas, et Leemet oli lambad maha murdnud. Leemet eitas seda, kuid Magdaleena ei uskunud teda. Kuigi Leemet teadis, et see on alatu, tundis ta, et armastab Magdaleenat ikkagi. Nad suudlesid. Tüdruk oli tüsedamaks muutnud. Selgus, et Magdaleena oli ühest saksa rüütlist rasedaks jäänud
kaelast. Mall jooksis Hiie juurde, kuid hunt hüppas talle näkku. Mõmmi virutas hundil selgroo pooleks. Mall karjus veel, et see on haldjate kättemaks ja suri. Täi tuli Hiie juurde. Ta armastas Hiiet väga. Täi heitis end Hiie kõrvale ning suri. 28. Leemet põdes mitu kuud. Ta oli palavikus. Teda hakkas ära tüütama Salme ja Linda mõtetu loba. Leemet tahtis üksindust. Ühel päeval tõusis ta voodist ja läks metsa. Ta nägi, kuidas hundid murdsid metsaservale jäetud lambad maha. Külavanem Johannes ja Magdaleena tulid lambaid otsima. Johannes arvas, et selle kuritöö oli toime pannud libahunt. Johannes pöördus külasse. Magdaleena hüüdis Leemetit. Ta arvas, et Leemet oli lambad maha murdnud. Leemet eitas seda, kuid Magdaleena ei uskunud teda. Kuigi Leemet teadis, et see on alatu, tundis ta, et armastab Magdaleenat ikkagi. Nad suudlesid. Tüdruk oli tüsedamaks muutnud. Selgus, et Magdaleena oli ühest saksa rüütlist rasedaks jäänud
Mitte ühtegi häält. Ei laulurästast, ei vinti. Võsaraat peaks vidistama – ei vidista, nõmmelõoke peaks luilutama – ei luiluta. Kuuleks kirjurähni põristamistki! [---] Nähtavasti on aset leidnud kataklüsm ja olen juhusli- kult sattunud sellest siin metsades säilinud tillukesele saarele. Või on inimene vaatamata kõikidele hoiatustele hakkama saanud järjekordse meeletusega? On see tõesti hääletu kevad? See oleks ju õudne! Äkitselt kostab rõõmsat siutsumist. Metsaservale ilmus salkkond tihaseid. Painajalik nägemus kaob. Oh ei, see pole katastroof, see on vaid looduse eksitus. (Jüssi 1986: 21–22) Nagu osutasime, on iseäranis 20. sajandi teisel poolel eesti loodus- kirjutuses hakanud levima looduskogemuse edasiandmine läbi rõhu- tatult isikliku vaatenurga. Selle puhul ei apelleerita enam niivõrd loo- duse üldaktsepteeritud esteetilisele väärtusele ega rõhutata selle ühis-
Mall jooksis Hiie juurde, kuid hunt hüppas talle näkku. Mõmmi virutas hundil selgroo pooleks. Mall karjus veel, et see on haldjate kättemaks ja suri. Täi tuli Hiie juurde. Ta armastas Hiiet väga. Täi heitis end Hiie kõrvale ning suri.28. Leemet põdes mitu kuud. Ta oli palavikus. Teda hakkas ära tüütama Salme ja Linda mõtetu loba. Leemet tahtis üksindust. Ühel päeval tõusis ta voodist ja läks metsa. Ta nägi, kuidas hundid murdsid metsaservale jäetud lambad maha. Külavanem Johannes ja Magdaleena tulid lambaid otsima. Johannes arvas, et selle kuritöö oli toime pannud libahunt. Johannes pöördus külasse. Magdaleena hüüdis Leemetit. Ta arvas, et Leemet oli lambad maha murdnud. Leemet eitas seda, kuid Magdaleena ei uskunud teda. Kuigi Leemet teadis, et see on alatu, tundis ta, et armastab Magdaleenat ikkagi. Nad suudlesid. Tüdruk oli tüsedamaks muutnud. Selgus, et Magdaleena oli ühest saksa rüütlist rasedaks jäänud.
Mall jooksis Hiie juurde, kuid hunt hüppas talle näkku. Mõmmi virutas hundil selgroo pooleks. Mall karjus veel, et see on haldjate kättemaks ja suri. Täi tuli Hiie juurde. Ta armastas Hiiet väga. Täi heitis end Hiie kõrvale ning suri. 28. Leemet põdes mitu kuud. Ta oli palavikus. Teda hakkas ära tüütama Salme ja Linda mõtetu loba. Leemet tahtis üksindust. Ühel päeval tõusis ta voodist ja läks metsa. Ta nägi, kuidas hundid murdsid metsaservale jäetud lambad maha. Külavanem Johannes ja Magdaleena tulid lambaid otsima. Johannes arvas, et selle kuritöö oli toime pannud libahunt. Johannes pöördus külasse. Magdaleena hüüdis Leemetit. Ta arvas, et Leemet oli lambad maha murdnud. Leemet eitas seda, kuid Magdaleena ei uskunud teda. Kuigi Leemet teadis, et see on alatu, tundis ta, et armastab Magdaleenat ikkagi. Nad suudlesid. Tüdruk oli tüsedamaks muutnud. Selgus, et Magdaleena oli ühest saksa rüütlist rasedaks jäänud
annaabi.ee 
