okkad. Nii on võra sisemuses olevate lehtede klorofüllisisaldus kuni 2x suurem kui välimises osas kasvavatel lehtedel. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök). 5.2 Mets ja temperatuur. Soojuse tähtsus - metsapuud saavad kasvada üksnes teatud temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja kasvufaasist. Üldjuhul peab see olema kõrgem kui 0º C. Temperatuurikahjustused metsapuudel - metsakasvatuses omavad tähtsust madalad (alla 0º C) temperatuurid ja väga kõrged temperatuurid vegetatsiooniperioodil ning tugevad talvekülmad. Puittaimede talvekindlus oleneb liigi omadustest, taimede vanusest ja keskkonnatingimustest, eeskätt ilmastikust, vee- ja toiterežìimist ning mulla omadustest. a) Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid külmakahjustusi: külmumine talvel ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel - külmalõhed.
kobedamad ning suure vee- ja õhumahutavusega. Sageli on põllumaadele rajatud metsakultuurides puude juurte areng häiritud. See võib olla põhjustatud põllumulla suuremast tihedusest ja juurekäikude vähesusest, samuti sobivate mükoriisakoosluste puudumisest. Toitainete paremaks omastamiseks eritavad puud nn. juureeritisi, mis suurendavad näit. omastatava fosfori sisaldust mullas. Siinjuures tuleb märkida, et metsapuudel on kaks põhistrateegiat mineraaltoitainete kättesaadavuse tagamiseks: ekstensiivne ja intensiivne. Ekstensiivse strateegia puhul suurendavad puud peente juurte massi, pindala ja pikkust, mis peaks tagama parema toitainete omastamise mullast (suurem absorbeeriv pind). Sellist strateegiad kasutavad puud peamiselt madala mullaviljakuse korral. Intensiivse strateegia puhul aga suureneb peente juurte efektiivsus toitainete omastamisel
langetamist kännupinnale pritsides seal idanema hakkavad, ning hiljem kännupuidus seeneniitide arenedes selle juurepessukindlaks muudavad. Nimetatud seeneeostega okaspuukändude nakatamine pärsib nii juurepessu põhjustava seene edasikandumist juurte kaudu teistele puudele kui ka viljakehade teket ning eoste levikut. Külmaseen (Armillaria spp.) on juurepessu järel teine olulisem juuremädanike tekitaja peaaegu kõikidel Eestis kasvavatel metsapuudel. Külmaseente viljakehad on kändudel kobaras koos, kellukakujulised,kaetud hõredate soomustega, värvuselt kollakaspruunid. Viljakehi leiab harilikult sügisel, ning nad on head söögiseened. Külmaseente seeneniidistik levib puude juurtel ja tüvedel koore all, tekitades enamasti perifeerset puidumädanikku. Kuusel võib külmaseen põhjustada ka juurepessukahjustusele sarnast tüve südamemädanikku.
läätsekujulised laigud, mis hiljem muutuvad tühikuiks, moodustades nn. sõelmädaniku. Mädaneva osa paiknemise järgi tüve ristlõikes eristatakse perifeerset ja südamemädanikku. Perifeerse mädaniku korral levib mädanik puidu välisosas ja tungib väljastpoolt sissepoole, südamemädaniku korral aga tüve keskosast väljapoole. Juurepess (Heterobasidion annosum) on kõige olulisem seenhaigus meie metsapuudel, põhjustades juure- ja tüvemädanikku. Esineb peamiselt kuusel ja männil, kuid kahjustab ka kadakat ja isegi lehtpuid. Tabab igas vanuses puid, põhjustades nende kuivamist ja nõrgestumist. Juurepessu tekitajal on erinevad vormid ja nende poolt põhjustatud haigused on erineva kulgemisega. Männi-juurepess kahjustab igas vanuses mändi, samuti kuuske ja teisi kodumaiseid puuliike. Kuuse- juurepess kahjustab peaasjalikult kuuske, aga ka noori mände, lehist ja teisi võõrliike.
Sageli on põllumaadele rajatud metsakultuurides puude juurte areng häiritud. See võib olla põhjustatud põllumulla suuremast tihedusest ja juurekäikude vähesusest, samuti sobivate mükoriisakoosluste puudumisest (vt. ptk. eespool). Toitainete paremaks omastamiseks eritavad puud nn. juureeritisi, mis suurendavad näit. omastatava fosfori sisaldust mullas. Siinjuures tuleb märkida, et metsapuudel on kaks põhistrateegiat mineraaltoitainete kättesaadavuse tagamiseks: ekstensiivne ja intensiivne. Ekstensiivse strateegia puhul suurendavad puud peente juurte massi, pindala ja pikkust, mis peaks tagama parema toitainete omastamise mullast (suurem absorbeeriv pind). Sellist strateegiad kasutavad puud peamiselt madala mullaviljakuse korral. Intensiivse strateegia puhul