rajati 80-hektarine maaliline paviljonide ja sildadega park. Arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed olid ka paljud mõisa majandushooned. 1856. aastast kuni maareformini oli Keila-Joa mõis Volksonite omand. Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki. Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila- Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks. 1833. aastal valmis Keila-Joal Eesti üks varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid
Projekti peamine autor oli Fr. Berg ise. Ta oli veendunud inglise vabakujulise pargi pooldaja. Oma reisidelt Ameerikasse, Euroopasse ja Kaug-Itta tõi ta kaasa ja tellis hiljemgi taimi ja seemneid. Esmane valik tehti taimlas, mis asus metsapargis, oli 2 ha suur ja täiesti umbrohuvaba. Seal kasvas tuhandeid taimi. Üheaastased taimed, kui neid oli teise aasta kevadeks säilinud, koolitati ja kasvatati puukoolis metsa või parki ümberistutamiseni. Sangaste metsaparki on püütud rajada taime geograafilise päritolu printsiibil. Esindatud on Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eest osakond. Berg katsetas kuue nululiigiga. Neist euroopa ja kaukaasia nulu ebasobivus selgus üsna kiiresti, sest mõlemad liigid kardavad külma. Hall nulg, korginulg ja palsaminulg sobiksid hästi haljastusse. Ka lossi taha istutas krahv iga pojapoja sünni puhul palsaminulu--need kolm puud kasvavad siiani.
1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski. Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki. Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila-Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks. Uue mõisahoone projekti tellis Alexander von Benckendorff Peterburi arhitektilt Hans (Andrei) Stackenschneiderilt
Keila-Joa mõis on üks ehe näide historitsismi kujunemise algusaastatest, sest selle esinduslik väljaehitamine algas 1830ndatel, kui mõisahärraks sai Alexander von 3 Benckendorff. Mõis asub looduskaunis kohas, jõe ja joa vahetus läheduses. Romantilisust lisab asjaolu, et Benckendorffid said oma valdusse mõisavaremed, mida ei hakanud aga renoveerima, vaid jätsid need keset metsaparki ja ehitasid oma uue neogooti stiilis häärberi Keila jõe kallastele. Taoline looduslembesus ja inglise stiilis metsik park tõusidki moodi just romantismi tekkega. Ajastu vaimu kannavad endas ka historitsistlikud gooti teravkaaraknad ja sakmelise rinnatisega torn. Uste kohal on pitsilised varikatused. 2. Mõisaarhitektuuri areng 1860.-1890. aastail 1860.-1890. aastatel ehitati rohkelt härrastemaju, veelgi enam aga kõrval- ja abihooneid, mida
annaabi.ee 
