Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Seda küll Nõukogude sõjaväe poolt peale Teist maailmasõda osaliselt ümber ehitatud ning rüüstatud kujul. Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild. Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi. Mõisakompleksist idas, mõisa ja Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga maantee vahel paikneb Nõukogude sõjaväe poolt rajatud elamurajoon. Selle suur osa hooneid on orienteeritud
Üheks näiteks võib tuua Räpina pargi, mis kuulus varem mõisale. Kunagi oli seal pargi maa- alal ilus segamets, kus kasvasid peale tavaliste puude veel pärnad, vahtrad, pihlakad, tammed, saared, jalakad ja künnapuud. Praegu kasvab pargis vanu, ligi 200- aastasi pärna- ja tammehiiglasi. Park rajati segastiilis, kus lossi vahetus läheduses valitses korrapärane ning kaugemal vaba looduspärane stiil. Teiseks näiteks seoses mõisakalmistu ja metsapargiga võib tuua õisu pargi, kus kohalike elanike teatel oli maanteelt kalmistule viiva tee alguses kahel pool teed kaks nn saksamaa kuuske. Kalmistu ja maantee vahele jääval alal on paregu raiesmik, kuna alles hiljuti võeti mets maha. Samuti kasvavad kalmistul 14 tamme ja üksikud kuused ning säilinud on ka hariliku ebajasmiini, hariliku sireli ja harilik kuslapuu taimi. On näha, et kalmistul on kasvanud palsami nulgu ning maas on säilinud mahavõetud puu oksad. Maantee ja
ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena. Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Seda küll Nõukogude sõjaväe poolt peale Teist maailmasõda osaliselt ümber ehitatud ning rüüstatud kujul. Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild. Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi. Mõisakompleksist idas, mõisa ja Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga maantee vahel paikneb Nõukogude sõjaväe poolt rajatud elamurajoon. Selle suur osa hooneid on orienteeritud mõisa
55 Hoburaudkaar Sangaste mõisa sisekujunduses. Allikas: Vikipeedia 2007 karjamõisa. Peahoonega sarnases stiilis on 34 (Vikipeedia, 2017) (Muinsuskaitseamet) (Eesti Mõisad) 22 ehitatud ka tornkindlust meenutav veetorn ja kastellitüüpi tall-tõllakuur, kõrvalhooneid leiab mõisapargist veelgi. Praegu on Sangaste koos metsapargiga (75ha) Eesti kõige liigirikkam mõisapark. Seal kasvab puid ja põõsaid kokku 490 liigist ning need on paigutatud päritolu järgi kuude osakonda. Lossi taga seisva hiigeltamme olevat istutanud Peeter I, sellest ka nimi – Peetri tamm. Üheks peamiseks turistimagnetiks on Sangaste lossi sosistamisefekt: seistes näoga sissekäigu katusealuse ühe samba suunas, on seal sosistatu selgelt kuulda diagonaalis paikneva vastassamba juures.35 57 Näide Sangaste mõisa interjöörist
annaabi.ee 
