Adramaaks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. Tavaliselt oli talupere valduses üks adramaa, rikkamatel ka enam. Koos talirukkiga tuli põlluharimisse ilmselt nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeleti ka loomapidamisega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsamesindusel. Mett tarvitati kui ainsat magusainet, vaha järele valitses suur nõudmine Lääne-Euroopa turul. Paljud vajalikud töö- ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegutsesid ka omaette meistrid. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda, millga varustati Eesti teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Olid
Põhjuseks ka rahvastikuränded. 7)Eestlased muinasaja lõpul: peamine tegevusala oli maaharimine, mis oli kõrgel tasemel. Kasvatati: nisu, kaera, herneid, ube jne. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimisse tuli ka kolmeväljasüsteem: 1. talivili. 2. suvivili. 3. kesaks. Selle kõrvalt tegeldi ka loomakasvatusega.(hobused, lambad kitsed etc.). rohkem peeti koduloomi. Toitu hangiti ka küttimise ja kalapüügiga.arvestatav tähtsus oli metsamesindusel. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati tasemel ning kvaliteetseid relvi. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele- sõrmused, ketid jne. Kaubandus: eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid läänemere lääne ja lõuna rannikut venemaa linnadega. Hakkas üha tihedamini liikuma saksa kaubamehi. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega (sool, hõbe, pronks etc.) olulisel kohal oli ka vahenduskaubandus- osteti edasi müügiks. (karusnahad, vili, vaha etc)
Aastad 1030-1061 olid eestlastele olulised, kuna me muutusime tugevamaks ja suutsime mitemid tõsiseid vallutusi ära hoida. Eestlased muinasaja lõpul Muinasaja lõpusajandil oli eestlaste jaoks tõusuajaks,rahvaarv kasvas jõudsasti ja asutus tihenes.Eesttlased olid maaviljelusest elatav rahvas.Kolmeviljasüsteemiks nimetati seda kui ühele põllule külvatu talivili,teisele suvivili ja kolmas oli kesaks.Suur tähtsus oli metsamesindusel sest mesi oli ainuke magusa aine mida tarvitati.Eestis oli silmapaistev relvseppade toodandg.eestis tegeldi pealmiselt vahetuskaubaga,kus siis kaup vahetati kauba vastu ümber.Eestlased elasid suitsutubades.13 saj alguses oli Eestis kokk umbes 45 kihelkonda ja need liitusid omaette maakondadeks,neid oli 8. Umbes 11.saj keskpaiku jäeti mitmed linnused maha ja loodi ringvalla-linnused.Muinasaja lõpul valitses Läänemere idakalda maades jõudude tasakaal. Muinasusund
oli liit, mis haldas kõikide kaubanduslinnasid ja neil oli kõigil oma ühine kaubanduspoliitika. PILET 3 1. Eestlased muinasaja lõpul Põhiline elatusala maaharimine, mis oma aja kohta oli kõrgel tasemel. Maa suurust arvestati adramaades. Toimima hakkas ka kolmeviljasüsteem, mis tähendas, et ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega, küttimisega, kalapüügiga ja oluline tähtsus oli ka metsamesindusel. Paljud töö- ja tarberiistad, ehted, ehitised, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulistemal alatel nt. metallide töötlemisel, olid oma meistrid. Kujunesid rauatootmisüksused ja väga silmapaistvaks sai relvasseppade toodang. Tegeleti vahetus ja vahenduskaubandusega = vahetus(kaup kauba vastu), vahendus ( kaup osteti ja müüdi edasi). Eestlaste elamuks oli suitsutuba, talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla
· Elatusalad: Peamiseks elatusalaks oli kujunenud maaharimine, millele lisandus karjakasvatus: kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu.. Kasutusele oli võetud ader, mis saagikust tunduvalt tõstis. Kasvatati rukist, nisu, otra, uba, hernest jt. vilju. Kasutusele võeti kolmeväljasüsteem, st põllumaa jagati kolme osa vahel suvivili, talivili ja kesa ehk puhkeasendis olev maa. Toitu hangiti ka küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsamesindusel, mett tarvitati kui magusainet. · Elatustase: II aastatuhande algul elas Eesti aladel umbes 150 000 inimest. Elati maal, linnaliste asulate kujunemine oli algusjärgus. Muinasaja lõpul hakkas välja kujunema eestlastele tüüpiline rehielamu (rehi = ahjuga tuba). Talud paiknesid suhteliselt lähestikku, moodustades küla. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (muinaskihelkondi oli umbes 45). Eestis oli 8 suuremat ja 6 väiksemat muinasmaakonda.
annaabi.ee 
