Kirde-Eesti piirkondades asuvate metsakuklaste asurkondade väljasuremisele. Intensiivse ja ekstensiivse metsade majandamise tingimustes monokultuursetes ning üheealistes puistutes tehtud ulatuslike lageraiete käigus hääbuvad kuklaseasurkonnad ei suuda taastuda ühe metsapõlve jooksul endisel kujul. Metsamajandamiskavade koostamine, eriti lageraielankide planeerimisel kaitsealuste metsakuklaste asurkondade territooriumidel, rekreatsiooni- sealhulgas loodusturismi koormuse tõus metsakooslustes, elamuehituse ja puhkerajatiste laienemine Eesti silmapaistvamatesse loodusmaastikesse, uute oluliste häirefaktoritena vajavad tähelepanu ka metsakuklastele kui ohustatud liikide seisukohalt. Inimkoormust on vaja arvestada metsakuklaste asurkondade kaitsekorralduse organiseerimisel olemasolevate rahvusparkide loodus- ja maastikukaitsealadel elavate sipelgate elukeskkonna kaitsel ning soodustamisel. Äärmiselt oluline on hinnata Eestis säilinud metsakuklaste asurkondade seisundit ja
20.Fotosünteesi kasutegur; selle suuruse näiteid erinevatest taimekooslustest. Fotosünteesi kasutegur ja kiirus sõltuvad valguse tugevusest, süsihappegaasi konsentratsioonist õhus, taimede varustatusest vee ja mineraalainetega, taime füsioloogilisest seisundist, temperatuurist, lehe vanusest ja taimeliigist. Kasv on seda intensiivsem, mida intensiivsem on fotosüntees ja mida tagasihoidlikum on hingamine. Hingamiseks kulub metsakooslustes suhteliselt suur osa kogutoodangust - ligi 50%. Veel suuremad on hingamiskaod troopilistes vihmametsades, kus R = 70 ..80%. Seevastu rohttaimekooslustes, kus fotosünteesis osaleb suurem osa taimsest massist, eriti aga planktonis, kus kõik rakud sünteesivad orgaanilist ainet, suhe R läheneb 10-le. Vastavalt produktsiooninäitajatele ja -kadudele muutub koosluses aja jooksul aastane juurdekasv. Noortes metsakooslustes, kus
• Algloomad - üherakulised rakutuumaga organismid, kes toitumistüübilt sarnanevad enamasti loomadega. Põhjustavad koduloomadele ja inimestele haigusi. Liigilise koostise ja arvukuse alusel saab hinnata vesikeskkonna seisundit. Nt: amööb, kingloom, silmviburlane. III. SEENERIIK Seened. 1. Kus seened elavad? Nad elavad niidistikuna varjatult mullas, puidus, juurtel, lehtedes jm. Kõige liigirikkamad on seened parasvöötme ja troopika metsakooslustes. Seente mitmekesisus: nende kasvukohad ja eluviis on mitmekesised. Mõni seen on kübara ja jalaga, mis kindlal ajal mullast välja trügib. Suur osa seeni on aga mikroskoopilised (neid on rohkelt mullas ja maapinnal kõdus). Paljud seened on roht- ja puittaimede parasiidid, osal on suured viljakehad, mida võib näha puutüvedel ja kändudel. Osa seeni aga moodustab koos teiste organismidega samblikke.
Mitmeaastased heintaimed loovad oma võsude reeglipärase vegetatiivse uuenemisega erilise biotsönootilise horisondi rohustu. Niidutaimede maapealsete osade eluiga on tavaliselt aasta, ainult mõnede liikide roomavad võsundid elavad kauem. Kuid nende juured ja risoomid elavad 2-3 aastat või kauem, mille vältel osa neist sureb või uueneb. Seetõttu toimub maa- aluste organite (risoomid, narmasjuured) kuhjumine mulla kõige ülemisse horisonti kamardumine. Metsakooslustes on kamardumine nõrgalt arenenud. Heintaimede juurte põhiline mass asub ülemises 0-20 cm tüseduses mullahorisondis ja ületab taimede maapealse massi mitu korda (Krall, 1979). Rohukamara tiheduse suurenedes kasvab ka juurte arv ja mass. Rööbiti orgaanilise aine moodustumisega kamaras toimub seal ka taimejäänuste intensiivne lagunemine, lämmastiku sidumine ja huumuse moodustamine, mille tagajärjel tõuseb mulla üldine viljakus.
annaabi.ee 
