Metsakasvukoha tüüp = muld+ veereziim + alustaimestik + reljeef Metsatüübid: kliimakstüübid ja tekistüübid = muld + veereziim + alustaimestik + reljeef +puistu Metsatüüpide rühmitamine - 2 klassi: 1) arumetsad (turbahorisont puudub) 2) soometsad (turbahorisont üle 30cm kuivendamata aladel). Klassid jagatakse tüübirühmadeks. ARUMETSAD : 1.1 Loometsad (maapinna lähedased, madala tootlikkusega, männid, harvem kuused, kaasikud. Puistud on madalakasvulised, hõredad.) Leesikaloo loometsade kõige kehvemate tingimustega kasvukohatüüp, männikud, kuusk, kask, puud halvasti laasunud, tormihellad puud, alusmetsas: kadakas, pihlakas, sarapuu. Alustaimestik hõre: luikas, leesikas, sinilill. Saartel ja Lääne-Eestis. Kastikuloo huumushorisont tüsedam kui leesikloo kasvukohatüübil, muld kõrge huumusesisaldusega, õhukesed paepealsed või õhukesed kuni keskmise tüsedusega rähkmullad, männikud; alusmetsas sarapuu, kadakas,...
Kallas- veekogu ääristav maariba (jõel või järvel) Vööndid: veekaitsevöönd (20m), ehituskeeluvöönd (100 v 200 m), piiranguvöönd (200m). Liigikaitse. Liik- bioloogias pärilikult ühetaoliste organismide geneetiliselt eristunud rühm, organismide liigituse põhiüksus. Ülevaade teadaolevatest liikidest: Selgroogsed: imetajad 65, linnud pesitsevad liigid ca 375/225 (210), roomajad 5, kahepaiksed 11, kalad 75 (76) Floora: kõrgemad taimed ca 1450-1500, metsakasvukoha tüübid, elupaigad jne Väljasuremislained- erinevad liigid surevad korraga välja; Viis Vägevat- O(ordoviitsiumi), D(devoni), P(permi)- u 96% meredes elanud liikidest, T(triiase)- 85-90% taimeliikidest, K(kriidi)- 70-85% maal elanud liikidest. Kuues laine (nö tänapäev): suurimetajad ja linnud: liigid kaovad, mõni liik leitakse taas, leitakse uusi liike. Väljasuremise põhjused: · Elupaikade kadumine ja fragmenteerumine mõjutab 86% ohustatud linnu- ja
Enne E. Lõhmuse (1974) poolt avaldatud metsakasvukohatüüpide süsteemi on laialdaselt kasutamist leidnud A. Karu ja L. Muiste (1958) poolt koostatud kasvukoha- tüüpide klassifikatsioon. A. Karu alustas sõjajärgseil aastail ulatuslikku metsatüpoloogia- alast uurimistööd, töötades metsakasvatuse kateedri juhatajana, kuid kahjuks ei jõudnud ta oma tööd eluajal avaldada. Pärast A. Karu surma avaldas L. Muiste metsakasvukoha- ja metsatüüpide klassifikatsiooni brozüürina (1958). Selles töös on mitmed A. Karu kasvukohatüübid välja jäetud, osad aga liidetud. Töös ei ole avaldatud ka tüübirühmi, millised olid A. Karul olemas (loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, salumetsad, lodumetsad jne.). Eesti metsad on jaotatud 25 kasvukohatüübiks, kusjuures mitmel tüübil on omakorda allvariandid. 1965. aastal avaldati A. Katuse ja E. Tappo
taastumise määr küll kasvab, kuid katse-eelset taimestiku katvust ala lähiaastatel ei saavuta. Uuringute tulemused on näidanud, et soo kuivemas osas on soovituslik tallamiskoormus kuni 50 külastust vegetatsiooniperioodi jooksul. Niiskemas osas on lubatav 40 külastust vegetatsiooniperioodi jooksul (Roosaluste 1988). Põhjalikumalt on uuritud metsakasvukohatüüpide tallamiskindlust. Eesti Metsanduse ja Looduskaitse Instituudi andmetel (Eesti Metsanduse ... 1986) on Eesti metsakasvukoha- tüüpide tallamiskindlus vägagi erinev (tabel 8). Kõige tallamiskindlamad on kastikuloo, sinilille ja mustika kasvukohatüüpi puistud. Kõige tundlikumad on aga lodukuusikud ning sambliku- männikud. Eesti Metsanduse ja Looduskaitse Instituudi andmeid tallamiskindlate ja tallamisõrnade kasvukohatüüpide osas toetab 2003. aastal Tiit Leito koostatud Kõpu poolsaart hõlmav loodusturismi kontseptsioon ja selle ruumiline planeerimine, milles on
annaabi.ee 
