Viimaseist põllule jäänud kõrtest tehti lõikuse lõpul Peko vihk, mida hoolega ületalve hoiti. Sellega taheti otsekui alal hoida vilja sigivust ja elujõudu järgnevaks suveks. Haldjaile ohverdati põllupeenral või aianurgas ning metsas mättal või kivihunnikul. Allikate, jõgede ja järvede haldjaile heideti ohvriandidena vette sellised asjad, mis vett ei reosta (metallehted ja raha). Lõuna-Eestis öeldi kaitsevaimude kohta ürgsemaid nimesid, nagu metsaisa, metsaema, metsavana jt. Paiguti esines sama tähendusega ka vaim, näiteks metsavaim, vetevaim jt. (Eesti ajalugu I, 1935). Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita nimelist jumalat viiel korral. See on ainus mütoloogiline kuju, kellest ta pikemalt kõneleb ainujumalana. Tarapitat tundis Virumaa rahvas saarlaste suure jumalana. On teada ka, et eestlaste appihüüd oli: “Taara avita!” Surnute hinged
kummagi (eba)usu poolt käivitatud vägivallas, kui ta langeb esmalt Tambeti ja Ülgase hiiekoerte ning seejärel kristlike talupoegade poolt korraldatud tõelise nõiasabati ohvriks. Koos oma lähikondlastega esindab ta aga seda tervet mõistust, mis paneb onu Vootelet alatasa Ülgasega vaidlema: "On hoopis põnevam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale ette kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ning puid vigastaks. Aga me ei saa nende vanade lugude pärast lolliks minna ja hakata hunte noaga tükeldama". Seades selle justkui eelreligioosse maailma oma ideaaliks, saab "Ussisõnadest" suuresti just ateistlik kirjavara. Neid kahte teost võib pidada ka ühiskondlikult olulist sõnumit kandvateks. Neid süviti lugedes mõistame, et tegemist ei ole lihtsa meelelahutuskirjandusega, vaid millegi palju rohkem
Arvat. gooti laen (vt haldan, sks halten). · eesti emandad-isandad, peremehed-perenaised. Vt liivi lu'm-jema, u'd-jema, tuul-jema, tu'l-jema~äämä, soona-jema, mõtsa-iza; suo-äämä jne. Vadjas: vesi- emä, vesi-ämmä; jõgõõ-emä, jarvi-emä, jarvi-isä, järvõõ peremmeeZ, · vadja jarvi-pappi, saunapappi, saunamakko, saunapekko. Metsahaldja terminoloogiat lms rahvastel: · Eesti: metshaldjas -hallijas, -halgjas, -alijas; metsaisa, metsaema, metsavaim, metsavalitseja, metsakuningas · Vepsa: mecan izhandaizhed, mecan emägaizhed, mec izhand ja toine pol; I. Vinokurova: mec > mechiin'e, korbhiin'e > metsamez > mecizand, mecemag, meclapsed; kukeri (< sm kekri, köyri) · Vadja: meccä-altiaz, meccä-peremmeez, mecää emä, meccäläin, mecää haamo, mecää piru, mecää paha · Soome-karjala: Agricola Tapio, tapio (mets), metsän kultainen kuningas; metsän
Tuginedes eesti rahvapärimusele, oli oluline mitte niivõrd püha puu liik, vaid selle parameetrid: suurus, kuju, lehestik (Viires 2000: 64). Niiviisi sümboliseerivad igihaljad puud nagu mänd, kuusk, jugapuu ja elupuu surematust, viljapuud omakorda eluringi liigkestvust (Torp- Kõivupuu, Hinged puhkavad puudes. Raamatu käsikiri töö autori valduses). Ilmapuu all mõeldi ainult tamme, kaske, lehist, kadakat ja kuuske, mis olevat olnud Metsaema ja Metsaisa vahendajad ning sidusid ilma ja taeva (Heintalu 2006a: 319). Eesti esivanemate õpetuste järgi oli puu elu ka inimeste elu. Ilmapuu juured ja oksad ühendasid maad taevaga, tüvi sümboliseeris aga inimeste igapäevaelu. Igas puuseemnes on potentsiaalselt peidetud võimas puu ehk uus elu. 34 Slaavlaste maailmapuu ühendas samuti endas kolm maailma. Legendide järgi kasvas venelaste maailmapuu ookeani keskel asuval saarel. Maailmapuuks võis olla damaskuse tamm, küpress,
annaabi.ee 
