stiilimänge. Ei muutu deklaratiivselt rahvuslikuks, räägib väikeste asjade kaudu. Luuletused on nagu kokkusurutud ballaadid. Kirjutab ka Kodavere murrakus ja toob lapsepõlva maastikku luulesse. 26. Eesti proosa- ja draamakirjanduse põhisuundumusi ja autoreid aastatel 198695. Uut moodi paljusus, erinevad keelekihid ja võõrad keeled, mis tungivad eesti keelsesse teksti rohkem kui varem. Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga. Intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus; kollektiivsete väärtuste relativiseerimine; kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste seisukohalt; fragmentariseerumine ja zanriline avatus; iroonia; keelekeskse modernismi esiletõus. Realismi ja uusromantika taandumine. Draama: prooviprotsessist sõltumatud näidendid (Kivirähk, Jaan Undusk, Kivastik jt). Kultuuriloolise näitekirjanduse laine (eriti sajandi esimesel kümnendil
olla rohkem sünkroonne iseendaga. Hoiakud tekivad gruppides, kus näiteks sõltuvalt autorite kujunemiseast on olemas ühine kultuurikogemus. Vanemad saavad olla avatud nooremate kogemusele. 1980-ndate lõpu ja 90-ndate alguse pöörde kõige üldisemad jooned: dünaamika, erinevate keelekihtide (kõnekeel, släng, murre) ja võõraste keelte sissetung kirjandusse, massikultuuri märkide seostumine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, metalisus, kontseptualism, kollektiivsete väärtuste relativiseerimine, kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste loomisel. Võib rääkida klassikaliste kompositsioonireeglite taandumisest, tekstide fragmentariseerumisest ja zanrilise avatuse suurenemisest. Sõnade küllus nõuab uut kultuurilise käitumise taktikat, suutlikkust teha kiireid selektsioone, võimet tühjavõitu tähendustega sõnamassist mööda vaadata Esimese laine murrangulisust tugevdavad veel mõned asjaolud
prantsuse orientatsioon, eriti tänu Krullile ja Õnnepalule. Hakatakse kuidagi ülekirjutama Siuruaegset klassikalist-avangardset loominugt. Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga –märke oli ka varem, kui uuem rahvalaul muutub tähtsaks, kui laulutekstid muutuvad tähtsaks, popkultuur tuleb kirjandusse. Nüüd on see kokkujook põhimõtteline – kõrge ja madala erisus on hägustatud. Intertekstuaalsus/metalisus/kontseptuaalsus – ühelt poolt tähendab see seda, et tekst muutub avatumaks, ta koguaeg suhtleb teiste tekstidega. On ka varem viidatud nt Liivile või piiblile, kuid siis tuli seda intertekstuaalsust juurde. See tähendab, et kui varasemas kirjanduses toimis see ühise kultuurimälu piires, siis nüüd intertekstuaalsus muutub selliseks, et allteksti jälitamine on kahtlane ettevõtmine. Keel hakkab tõlgendama iseennast.
tekstid kirjandusse. Iseloomulik ka see, et keelekihid lähevad tihti segi. Segunemine võiks märkida sellise kultuuri situatsiooni kohta nagu postmodernism. massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga - varem võime mingeid märke näha, et tulevad laulutekstid kirjandusse jne. Aga see on niisugune hiiliv muutus, mis toimub, nüüd paisatakse kultuur segiläbi ja mingil moel väärtused on mängima pandud või peapeale keeratud. intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus - sõnad, mis võiksid iseloomustada rohkem sellist modernismist lähtuvad kirjandusharu, aga kui mõelda, siis mõisted töötavad eritekstide puhul. Tekstid hakkavad põimuma: tüüpiline parafraseerimine ja alustekstidega mängimine. Tsüklite moodustamine, või kontseptuaalse eesmärgi püstiajamine. Kollektiivsete väärtuste relativiseerimine - Kui selline mäng käib, siis tähendab väärtuste maailmas mingite väärtuste küsimärgistamist
annaabi.ee 
