Sünonüümid- vasar, haamer- kõu, äike ja pikne. Samatähenduslikud sõnad. Aitavad vältida sõnakordusi Metafoorid- sõna ülekantud tähenduses, aluseks on võrdlus. Mari on ingel ja Jüri on põrsas Fraseologism-metafoorses sõnaühendis üksiksõnad kaotavad oma tähenduse ja ülekantud tähendus muutub põhitähenduseks. Silma torkama, süda läigib. Polüseemia-sõnade mitmetähenduslikkus. Tee(autotee, joogitee). Homonüümia- mitme sõna-keelemärgi juhuslik häälikuline kokkulangemine. 1. täielikud(tolmune tee, kuum tee) 2. osalised(sadama kai, hakkas sadama) Paronüümia- algatamine, algatus, alge, algus, alustus- niisuguseid sõnaperekondi nim. paronüümideks
energiaga seostuvaid tundeid. Enam kui pooleteise sajandi jooksul kujutas tuberkuloos endast metafoorset õrnuse, tundelisuse, kurbuse ja nõrkuse võrdkuju, kuid kõigele sellele, mis näis halastamatu, armutu ja kiskjalik, võidi leida analoog vähis. Tuberkuloos oli kahetähenduslik metafoor, nii nuhtlus kui ka rafineerituse võrdkuju. Vähki pole kunagi peetud millekski muuks kui nuhtluseks, see oli metafoorses tähenduses barbar meie sisemuses. Haigusi on alati kasutatud metafooridena, et elavdada süüdistusi, nagu oleks ühiskond kõlvatu või õiglusetu. Traditsioonilised haigusmetafoorid on peamiselt ägeda suhtumise väljendamise viis; võrreldes tänapäevaste metafooridega on need suhteliselt sisutud. Haigusmetafoore kasutatakse ühiskonna süüdistamiseks mitte tasakaalutuses vaid repressiivsuses. Moodsad metafoorid viitavad üksikisiku ja ühiskonna vahelisele tasakaalu puudumisele.
Suuline ja kirjanduslikud tekstid levisid samaväärselt. Jumaliku jõu oli inspiratsiooniks ning kõigi tekstide taga. Renessanssi periood. Trükitehnika leiutamine. Kirjanik oli tõmmatud oma tegevusega majandusliku võrku. Autorlus tähtsamaks. Romantism (18- 19 saj algus) alus autorist mõtlemisele, käsitleb autorit kui väga erilist inimest kui geeniust. Tekst on isiku elamuste ja kogemuste eripära, oma elukogemuste ärakasutamine. Hilisem analüüsimine baseerub metafoorses vormis. Teksti analüüsitakse autorist lähtuvalt(aeg, ajastu). Küsimused: Millised on ühe või teise teksti loomise tingimused? Kuidas peegeldub ühes või teises tekstis autori elukäik? Aeg, ajastus esindab suhtumist üldisesse atmosfääri. Moodsam käsitlus räägitakse tekstuaalselt autorist - teksti lugedes tekib pilt sellest, milline on autor. Reaalselt lugeja ei puutu autoriga kokku. Idee autorist on vihjeline lugejal tekkib pilt autorist. Ebamugavus kui autorit pole nimetatud
Huvitav külg mainib tihti looduse aspekti, loodust, mis on tõsiselt mõjutatud urbanistliku keskkonna poolt. Märksõnadeks äng, külm, jää tulevad välja juba esimeses raamatus (mis muuseas on mustade kaantega). Linnas domineerib must värv, mille sekundeerib hall. Lõhnad, tolm, helid, masinad. Luule ikkagi tõukub väga selgelt isiklikest läbielamistest, kus esineb tihti vajadus läheduse ja armastuse järele. Üksindus, vaesus, nälg (nii otseses kui metafoorses mõttes). Sotsiaalne keskkond vs individuaalne mikrokosmos (viimane olulisem). Keskne teema raamatus ,,Alasti ja elus" on enesetapp. Lauri Sommer (Erakkond) Laurila (1998), Raagraamis poiss (2000), Nõidade õrnus (2004) K., L. ja N. (2008). Kahes esimeses teoses tugevaid ekspressionismi mõjusid. Üldiselt teemad üsna klassikalised: üksindus, armastuse rõõm ja valu, loodusliku keskkonna tähtsus, meeleolu nukker ja nostalgiline
formalism. Tekkis antiessentsialism – kunstidel puudub olemus ehk essents. W. Kennic, M. Weitz. Kunsti defineerimine ei too head. Inimene, kes teab kunsti üldistavat definitsiooni, et mõista kunsti nii palju, kui inimene, kes ei tea midagi, kellel on intuitsioon (Kennic). 1960ndatel A. Danto ja G. Dickie. Danto hakkab tegelema eristamatute paaride meetoditega – kuidas saab mingist asjast kunstiteos? Siin taga peab olema mingi teooria: kunsti toimib metafoorses suhtes loojaga. Kunst saab oma tähenduse, kui tal on filosoofiline suhe varem tehtuga ja kui tal on kunsti taga tugev idee. „Kunsti lõpp“ – järjest enam püütakse midagi kujutada > kunstnikud hakkavad oma kujutatut hägustama. Kui need jõudsid täiuseni, kunst on lõpule jõudnud. Nüüd hinnatakse kunsti teoreetilise kunsti kaudu – kaasaegne kunst hakkab peale selle ideest. Arthur C.Danto : Analüütiline esteetik ja kunstifilosoof.
annaabi.ee 
