Erinevalt enamikust eesti lavastajatest ei olnud Mati Undil teatrialast haridust. Ta töötas Vanemuise teatris, Noorsooteatri kirjandusala juhatajana ning hiljem ka samas teatris lavastajana. 1992-2003 töötas Unt Draamateatris lavastajana, kus hakkas alles ise järjepidevalt lavastama, pärast seda jäi vabakutseliseks. Temast sai eesti teatri üks huvitavamaid rezisööre. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Unt viis edasi 1960.-1970. aastate modernistliku metafooriteatri traditsiooni, kasutades samalaadseid stiiliprintsiipe ja vormivõtted, mis aga murduvad läbi postmodernse maailmataju ja mõtteviisi prisma. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht. Mati Unt rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Unt alustas luuleõhtute ja monolavastustega. Repertuaarvalikus langes rõhk klassikale, mis
,,Ühte laulu tahaks laulda" , P.-E. Rummo ,,Tuhkatriinumäng" ja A. Kitzbergi - J. Toominga ,,Laseb käele_suud_anda". ,,Tuhkatriinumäng" visandas uue laadi piirjooned ja põhimomendid, Suitsu-õhtust sai väljaarenenud manifest. Kompositsioon ja vahendite valiku täielik vabadus. ,,Laseb käele suud anda" oli oma meeleolu poolest väga sarnade suitsu-õhtule. Need 3 näidendit muutsid kogu teatrisituatsiooni. 9. Iseloomustage 1960/70ndail kujunenud metafooriteatri teatrikeelt. Kaarin Raid ja teatrimurrang. Kujund võib omada palju tähendusi. Kujundi esteetiline toime põhineb teatud suhestatusel, mis toob mingi eseme või nähtuse esteetilise tajumise sfääri ning annab seeläbi kunstilise üldistuse. Kujund rajaneb paljuski selle vastuvõtja kujutlusel, fantaasial, mis on olemuselt lähedane mänguga. Niisuguse teatrimärgi lahtimõtestamisel tuleb silmas pidada, et sellel oli üheaegselt erinevaid tähendustasandeid
Suitsu luuleõhtu ,,Ühte laulu tahaks laulda" , P.-E. Rummo ,,Tuhkatriinumäng" ja A. Kitzbergi - J. Toominga ,,Laseb käele suud anda". ,,Tuhkatriinumäng" visandas uue laadi piirjooned ja põhimomendid, Suitsu-õhtust sai väljaarenenud manifest. Kompositsioon ja vahendite valiku täielik vabadus. ,,Laseb käele suud anda" oli oma meeleolu poolest väga sarnade suitsu-õhtule. Need 3 näidendit muutsid kogu teatrisituatsiooni. 9. Iseloomustage 1960/70ndail kujunenud metafooriteatri teatrikeelt. Kaarin Raid ja teatrimurrang. Kujund võib omada palju tähendusi. Kujundi esteetiline toime põhineb teatud suhestatusel, mis toob mingi eseme või nähtuse esteetilise tajumise sfääri ning annab seeläbi kunstilise üldistuse. Kujund rajaneb paljuski selle vastuvõtja kujutlusel, fantaasial, mis on olemuselt lähedane mänguga. Niisuguse teatrimärgi lahtimõtestamisel tuleb silmas pidada, et sellel oli üheaegselt erinevaid tähendustes tähendustasandeid
illustreerisid edaspidi mõjusalt nii Einari Koppeli uus lavakvaliteet eesti talupoja intrigeerivas kolmik-rollis (Rein Saluri „Külalised”, 1974 Draamateatris) kui ka Hilja Varemi ootamatuid andevarusid avanud nimitegelane Peet Vallaku novelli dramatiseeringus „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974 Pärnu teatris); viimatimainitud kujundirikka lavastuse dünaamilis-mängulist maailma on võrreldud tingliku ja suurejoonelise elumudeliga (Neimar 2007: 124). Metafooriteatri laadis sündisid veel Jānis Rainise „Puhu, tuul!” (1972 Pärnu teatris), Jean Cocteau’ „Hoolimatu armuke” (1976 Noorsooteatris) Silvia Laidla monotükina ja lavakooli VIII lennu siiras tudengilavastus Tammsaare põhjal „Me otsime Vargamäed” (1976). Kui kõnelda eesti teatri kontekstis poliitilisest teatrist, siis vaieldamatult on seda esindanud Kalju Komissarov. 28-aastaselt toona eesti noorima peanäitejuhina Noorsooteatrit etteotsa asunud Komissarov (XXI sajandi
annaabi.ee 
