aastate alguses tuntud Riia ,,tunnelinäitustega". Leedus aga ilmusid radikaalsed suunad alles perestroika tulekuga. On selge, et Eestiski jäid need kontaktid lääneliku kunstiga poolikuteks. Kõigepealt täielikult informatsioonibloki tõttu, sest vaevaga Läänest hangitud ajakirjad ja albumid liikusid poolsalaja käest kätte. Rääkimata siis võimalustest õigemini nende puudumisest reisida ja osaleda maailma kunstisündmustel. Kirjeldatud ajast on tuua kaks metafoorilist teost, mis väga hästi iseloomustavad eesti kunstnikke kontakte välismaailmaga. Üks neist oli Leonhard Lapini SOUP' 69 näituse plakat, kus Andy Warholi tuntud Campbelli supipurgist püütakse lusikaga ammutada purgi sisu. Teiseks võib tuua Kaarel Kurismaa objekti, kus kineetilist installatsiooni tuleb vaadata läbi Nõukogude liidus toodetud televiisori nimega ,,Avangard". 1970. aastate keskel tugevnes ka
Varsti mees kaugeneb ja kaob eredasse valgusesse seega videol on selge narratiiv, algus ja lõpp. Taustal kõlab heleda ja kõlava häälega ladinakeelne kiriklik laul. Teose Millist metafoorilist Uisutaja sümboliseerib inimest kui tähendus sõnumit teos edastab? üldmõistet. Teos mõjub ülevalt ja Mida teos tähendab hüpnotiseerivalt, väga õrnalt. Sünd ja vaatajale, mida võis surm. tahta öelda autor? Inimese õrn, habras ja ülev
bürokraatlikest organisatsioonidest. METAFOORILINE SUGUPUU Tänu industrialiseerimisele ja laialdasele integratsioonile hakkas heterogeensus populaarsust koguma rahvusriikides. Üks inimene on väga paljudega seotud. Kõige mobiilsus. Abielu ideoloogia põhineb individuaalsel valikul. Võib jääda mulje, et sugupuu polegi enam oluline, aga sellel on siiski sümboolne ja sotsiaalne roll inimesele lähedase organisatsioonina. Natsionalism esitleb rahvust kui metafoorilist sugulaste gruppi. Sarnaselt ka de facto. Kui rahvusriigi elanik sureb üksikuna ja pärijaid pole, siis saab riik kogu tema vara endale. Peamine erinevus rahvuse ja tõelise veresuguluse vahel on see, et rahvus koosneb väga paljudest inimestest, kes isegi ei pruugi kunagi oma eluajal kohtuda. SUGULUS JA SUGU Ehkki seni on räägitud vaid meesatropoloogidest, on ka naistel koht antropoloogia arengus. Nad on nö ressursid: naine, ema, tütar, õde
D ei usu kõneaktide teooria rakendatavust luuleteksti analüüsiks, väljendab sügavat kahtlust temaatilise analüüsi mõttekuses, mille eesmärgiks oleks mingi lõpliku tähenduse leidmine, ning toob näiteid Mallarme’i tekstide ambivalentsetest kohtadest, mida pole võimalik mõisteliselt korrastada nagu Richard seda teeb. D seab kahtluse alla ka hermeneutilise lähenemise, osa ja terviku dialektika kaudu mõista püüdmise. Pole võimalik eristada otsest ja metafoorilist tähendust, tegu on sünteetilise nähtusega. Tähendus on hajuv, mitte mõisteliselt fikseeritav. Poeetilises tekstis on kõik metafooriline, seal pole enam tegu metafoorilise kõrvutuse v vastandusega. D kriitikat, mis seob Richardi käsitluse Platoni ja Hegeli arusaamadega, võib nimetada ka logotsentrismi kriitikaks. 8. Narratoloogia. Jutustamise situatsiooni võimalikud kirjeldused S.Chatman “Story and Discourse: Narrative Structure in Fiction”
tavainimesele kaasatundev, samas ideoloogiliselt heaks kiidetud vorm. Nõukogude-aegseid ajakirjanikke võiks jaotada nelja rühma: 1. Küünilised konformistid tegid nalja ametliku ideoloogia üle, tegutsesid põhimõttel, mida halvem, seda parem, nautides süsteemi narrust ja absurdi. Vabanemise järel on neil raske, kuna nad ei ole harjunud siiruse ja usaldusega, nad jätkavad absurdi jälgimist uue võimu tegudes, demonstreerides oma sõltumatust. 2. Kultuuriajakirjanikud - kasutasid metafoorilist keelt, allegooriat, vihjeid. Eestis oli piisavalt lai haritud auditoorium, kes suutsid jälgida küllalt komplitseeritud kultuurikoode ja tundsid endid osalistena ühises võimuvastases keelemängus. Kultuurimeedia kujundas avalikkust, kus üsna avatud poliitiline arutelu võimalikuks sai. Täiesti teadlik, poolenisti avalik kultuuriline opositsioon ametliku surve vastu arenes kultuuriajakirjades, kirjanduse- ja teatriväljaannetes, raadio ja televisiooni kultuurisaadetes
annaabi.ee 
