Selle õietolmu kannavad nad üle järgmistesse õitesse, teostades sel viisil risttolmlemist. Mesilased on hindamatu ravimi ja maiuse mee valmistajad, kuid mesi moodustab mesilastelt saadavast kasust vaid kümnendiku. Hoopis suurem on nende tähtsus tolmeldajatena. Kahjuks on aga mesilaselaadsete tolmeldajate hulk kogu maailmas langemas. Putuktolmlemise vähenemine ohustab mitte ainult kultuurtaimede kvaliteeti vaid ka looduslike liikide ellujäämist ja saagikust. Ilma mesilasteta oleksid paljud taimeliigid väljasuremisohus. Seetõttu on esmatähtis mesilaste tervise ja heaolu tagamine. Liigid *Hiidmesilane (Apis dorasata) elab Aasia troopilistes metsades. *Kääbusmesilane (Apis florea) elab samuti Aasia troopilistes metsades. *India mesilane (Apis indiaca ehk Apis cerana) on suurema levilaga.
Olemuselt on mesi suhkrute küllastunud lahus, mis on tekkinud mesilaste ensüümide toimel. Mesi on väärtuslik, hästi omastatav toiduaine. Ammusest ajast on mett tarvitatud ka ravi- ja kosutusvahendina ning kosmeetikas. Mee tõrjus välja suhkur. Suhkru tootmine ja tarbimine algas Indias ligikaudu 3000 aastat e.m.a.. Eurooplased tutvusid suhkruga Aleksander Suure India retke ajal, mis toimus 327. aastal e.m.a.. Esmamulje oli vapustav - Indias kasvab taim (roog), mis ilma mesilasteta annab mett! Hiinas nimetati suhkrut algselt kivimeeks, Egiptuses tunti seda India soola nime all. Suhkru võidukäigu aeglust tõestab seegi, et Londonis jõuti suhkrutootmiseni alles 1544.a, Venemaal aga veelgi hiljem - alles 1718. aastal. Loomulikult kasutati nendes rafineerimistehastes sisseveetud toorainet. Kaugus ja eksootilisus muutsid suhkru väga kalliks. Algselt müüdigi suhkrut ravimina apteekides ja seda soovitati kasutada rahustina.
(Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Mesilashunt (Lisa 3) on välimuselt herilasega väga sarnane putukas, kuid pea on tal tunduvalt suurema ningvarustatud tugevate suistega. Emane mesilashunt uuristab 25 - 40 päevase elujooksul lagedale, rohukamarata maapinda 4 - 8 pesa, kuhu ta paneb kõikidesse pesadesse 3 - 8 surmatud mesilast ning muna muneb ta ainult ühe mesilase rindmikule. Kuna mesilased on ainsad kes sobivad mesilashundi vagla söödaks, siis on mesilashundi elu ilm mesilasteta võimatu. Vaglast areneb välja nukk, mis talvitub ja valmik väljub kevadel. Täiskasvanud mesilashunt toitub aga mesilaste meepõiesisaldisest, mille saab ta surmatud mesilase tagakehale surudes. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Tondihobu (Lisa 3) on hästiarenenud rindmiku, suurte võimsate lõugadega ja pika tagakehaga kiililiste seltsi kuuluv röövputukas. Ta keha pikkus ulatub 70 millimeetrini. Vastsed elavad tal vees
liialdustest, näiteks ülemäärasest sahharoosi kasutamisest. Võib olla peitub just selles loogikas üks võti tüüpiliste tsivilisatsioonihaiguste (rasvumine, suhkurtõbi, hüpertoonia, jne) profülaktikaks? Suhkru tootmine ja tarbimine algas Indias ligikaudu 3000 aastat e.m.a.. Eurooplased tutvusid suhkruga Aleksander Suure India retke ajal, mis toimus 327. aastal e.m.a.. Esmamulje oli vapustav - Indias kasvab taim (roog), mis ilma mesilasteta annab mett! Hiinas nimetati suhkrut algselt kivimeeks, Egiptuses tunti seda India soola nime all. Esimene roosuhkru rafineerimise koda rajati Euroopasse alles kas VIII või IX sajandil araablaste poolt. Suhkru võidukäigu aeglust tõestab seegi, et Londonis jõuti suhkrutootmiseni alles 1544. aastal, Venemaal aga veelgi hiljem - alles 1718. aastal. Loomulikult kasutati nendes rafineerimistehastes sisseveetud toorainet. Kaugus ja eksootilisus muutsid suhkru väga kalliks
Vähemalt 24 erinevas USA osariigis ning mõnel pool Kanadas oli 2007. aastal vähemalt üks CCD juhtum.[10] Siiski, mitmetel juhtudel ei olnud suurte kaotuste põhjusteks siiski CCD ning suur osa analüüsidest tulebki teha selleks, et eristada CCD-d teistest kaotuste põhjustajatest. Küsitluses, kus osales 384 mesilastalu omanikku 13 osariigist, ja kes pidid vastama, kui palju kaotusi nad kannatasid, olid vaid 23,8% kriteeriumitele vastavaid (kus 50% või rohkem surnud kolooniaid oli leitud mesilasteta või väga väheste isenditega). Ameerika Ühendriikides suurenes 2006-2007 aasta talvel mesilaste surm 25% ning suvel 20%.[17] Meedia on väitnud ka sarnaseid juhtumeid olevat Brasiilias, Indias ja Euroopas. 1990 aastate algusest on Prantsusmaal, Sveitsis, Itaalias, Saksamaal, Sloveenias, Hollandis, Kreekas ja Hispaanias[18] olnud mesilasperede kadumisi, kuid neid ei saa kindlasti siduda pere kokkuvarisemise hälbega. Kahjuks ei tehtud pärast kadumisi piisavalt täpseid uurimisi, et
kontrollima süsivesikute tarbimist ning hoiduma liialdustest, näiteks ülemäärasest sahharoosi kasutamisest. Võib olla peitub just selles loogikas üks võti tüüpiliste tsivilisatsioonihaiguste (rasvumine, suhkurtõbi, hüpertoonia, jne) profülaktikaks? Suhkru tootmine ja tarbimine algas Indias ligikaudu 3000 aastat e.m.a.. Eurooplased tutvusid suhkruga Aleksander Suure India retke ajal, mis toimus 327. aastal e.m.a.. Esmamulje oli vapustav - Indias kasvab taim (roog), mis ilma mesilasteta annab mett! Hiinas nimetati suhkrut algselt kivimeeks, Egiptuses tunti seda India soola nime all. Esimene roosuhkru rafineerimise koda rajati Euroopasse alles kas VIII või IX sajandil araablaste poolt. Suhkru võidukäigu aeglust tõestab seegi, et Londonis jõuti suhkrutootmiseni alles 1544. aastal, Venemaal aga veelgi hiljem - alles 1718. aastal. Loomulikult kasutati nendes rafineerimistehastes sisseveetud toorainet. Kaugus ja eksootilisus muutsid suhkru väga kalliks
annaabi.ee 
