Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja. Esimest korda kuulsid eestlased seal sakslaste uue relva MG42 (elektrikuulipilduja) tööd. 9. novembril 1943 autasustati Rebast Raudristi I klassiga. 14. jaanuari hommikul 1944 murdis marssal Meretskovi armee end välja Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada. Suurrünnaku eel oli major Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal. Sürkovo all paigutati mehed raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale
vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis. Noodis ei nõuta Eesti riigikorra muutmist ega Eesti liitmist Nõukogude Liiduga. 17. juuni varahommikul algas lisavägede sisenemine Eestisse. Eriprotokoll Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna. Uute nõudmiste kohaselt esitas Vabariigi Valitsus kohe lahkumispalve, mille Vabariigi President Konstantin Päts vastu võttis, astudes ühtlasi viivitamata samme uue valitsuse kujundamiseks. 19. juunil 1940 saabus Tallinna ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ja ÜK(b)P Leningradi linna ja oblastikomitee 1. sekretär Andrei Ždanov, kes külastas
Balti riigid võtsid ultimaatumi vastu. 17.06 algas täiendavate NL vägede sissemarss Eestisse. Sisse tuli 80000 venelast ja nad paigutati laiali üle kogu Eesti s.t Eesti otsest okupeerimist. Vene vägede sissetungi juhtis Meretskov, kes 17.06 pidi kohtuma Narvas kindral Laidoneriga, et määrata kindlaks väeosade liikumisteed. Hommikul Narva suunas liikuv delegatsioon kohtas venelasi juba Jõhvi ümbruses. Seega polnud venelased Laidoneri üldse ära oodanud. Laidoneri ja Meretskovi läbirääkimised siiski toimusid ja Eestil tuli alla kirjutada ,,Narva diktaadile": · raudteejaamad ja telefonijaamad läksid venelaste kontrolli alla · poliitilised meeleavaldused keelustati · eraisikutelt tuli kõik relvad ära korjata 4. 21. juuni 1940. a riigipööre, selle iseloomulikud jooned. Miks sai riigipööre võimalikuks? Juunipööre oli Eestis 21. juunil 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt Eesti kommunistide
Väljaõpe oli ka üksuste kaupa erinev, nii oli suurtükiväedivisjoni väljaõppes omad eripärad, sama käis ka sideüksuste, ratsaväe, suusk-ratturjagude, purilendurite, autodivisjoni kohta. (P.Silla 2002 44-51) 8 1.4. Kaitseliidu laialisaatmine 1940.aastal 16.juunil 1940.aastal esitas Nõukogude Liit Eestile nõudmise, täiendavata vägede sissetoomiseks. 17.juunil sõlmiti Narvas kindral Laidoneri ja armeekindral Kirill Meretskovi vahel protokoll, mis andis Punaarmeele baasideks maad. Protokoll sisaldas ka punkti, kus oli kästud tsiviilelanikkonnalt relvade ära korjamine 48 tunni jooksul peale protokollile alla kirjutamist. Kuna ka kaitseliitlased läksid tsiviilelanikonna alla, pidid nad 18. ja 19.juunil oma relvad kogunemispunktidesse tooma.(L.Lõhmus 2009, 54) Relva äraandmise käsku, eirati mõnel pool, selleks kasutati erinevaid võimalusi. Näiteks anti
Toimunus süüdistati Soomet talle esitati noot, milles nõuti, et Soome tõmbaks oma väed piirist 25 km kaugusele. Soome valitsus lükkas protesti tagasi ja tegi ettepaneku, korraldada juhtunu kohta ühine juurdlus. Nõukogude valitsus keeldus. Hiljem toimunu kohta andmeid kogudes sai selgeks, et tegemist oli Nõukogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond. Saanud sõjaväeringkonna ülema Meretskovi ja Leningradi oblasti keskkomitee sekretäri Þdanovi allkirjadega erivolitused, andis luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov punaarmee 221. suurtükiväerügemendi ühele patareile käsu tulistada oma kütidiviisi 329. rügemendi 4. roodu positsioone Manila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäeti mulje, et tulistamine toimus Soome territooriumilt. Järgmisel päeval teatas Leningradi sõjaväeringkonna
Samal ajal pikendati teenistust punaarmees. Punaarmee sõjalised ettevalmistused. 9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitserahvakomissar, marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandarm], Boriss Šapošnikov välja direktiivi, millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse: viia 10. juunil kell 5.00 Punalipuline Balti laevastik Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks. Pidi hõivama kõik Baltikumi alused, takistama merel liikumist ja vaatama et valitsus ei evakueeruks. 14. juunil pidi Balti laevastik olema täies ründevalmiduses ja loetleti üles objektid, mida kavatseti rünnata. 14-15 juuniks oli Baltimaade okupeerimiseks koos baasivägedega viidud lahinguvalmidusse kolm armeed: kaks ratsakorpust, 22 laskurdiviisi, üheksa tankibrigaafi ja üks õhudessantbrigaad
annaabi.ee 
