Muudetava kõrgusega areeni all asusid teenindusruumid ja loomapuurid. Nagu Kreeka teatritel, polnud ka amfiteatritel katust. Rooma ehitajad leiutasid aga nn päikesepurjed. Välisseina neljandale küljele olid püstitatud mastid, mille külge kinnitatud riie tõmmati vajadusel päikese- või vihmakaitseks üle amfiteatri. Mängude algusest andis märku pasunasignaal, mille järel kiivrites, kilpide ja rinnakaitsetega võitlejad marssisid kahekaupa rivis valge mereliivaga kaetud areenile. Gladiaatorid peatusid autribüüni ees ja tervitasid korraldajat parema käe tõstmisega. Enne pärisvõistluse algust näidati oma oskusi nüride relvadega. See aitas kihlvedude sõlmijaid paremini hinnata võitlejate võimalusi. Seejärel vahetati relvad ja algas võitlus elu ja surma peale. Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka omavahel. Viimasel juhul peeti tavaliselt kahevõitlust, kus üks kandis kiivrit, kilpi ja mõõka ning teisel oli võrk ja kolmhark.
katkendlik. Selline on ta kohtades, kus Põhja-Eesti klint ulatub otse mereni, näiteks Pakri poolsaarel ja Udrias. Neis kohtades aga, kus lahe väga tugevasti liigestatud rannajoon ulatub poolsaartena kaugele merre, on rannikumadalik kõige laiem. Näiteks Lahemaal ulatub tema laius kuni 20 kilomeetrini. Madalik tõusis vee alt suhteliselt hiljuti (u. 5000 aastat tagasi). Kõige enam leidub siin mere tegevuse tulemusena kujunenud setteid ja pinnavorme. Laialdased alad on kaetud mereliivaga, seda eriti jõesuudmete piirkonnas. Rohkesti on rannaastanguid, rannavalle ja luiteid. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Letipea poolsaarel ning Pudisoo ümbruses. Põhja-Eesti klindi ja rannikumadaliku kokkupuutekohale on kuhjunud ulatuslikud rusukalded, mis palistavad klindi jalamit ning loovad erilised tingimused taimestiku kasvuks. (Põhja-Eesti pankrannik)
ja kergelt relvastatuiks (pistoda, kolmhark ja võrk). Raskelt relvastatuil oli seljas turberiietus, peas nokkkattega kiiver, paremal käel raudne kaitse, kõhtu ja rindkeret varjas lai nahast vöö. Võrgumeestel tuli võidelda peaaegu alasti, vaid vasakul õlal oli kaitse ja lai vöö kaitseks kõhtu. Mänge viidi läbi suure pidulikkusega. Stardi märguandeks oli pasunasignaal mille järel võitlejad marssisid valge mereliivaga kaetud areenile. Enne võitluse algust tehti nüride relvadega eelsoojendust, seejärel anti märku relvade vahetamiseks. Mängu saatis sarvede- ja keelpillimuusika, mida matsid ergutus- ja vihakisa. Võitjad viidi tagasi kooli, raviti hoolikalt haavu ja seejärel jätkati treeninguid. Üksikud silmapaistvamad gladiaatorid lasti peale võtmist ka vabaks. Mängud kestsid tavaliselt hommikust õhtuni. Hommikupoole korraldati võitlusi
Muudetava kõrgusega areeni all asusid teenindusruumid ja loomapuurid. Nagu Kreeka teatritel ei olnud ka amfiteatritel katust. rooma ehitajad leiutasid aga nn päikesepurjed. Välisseinaa neljandale korrusele olid püstitatud mastid , mille külge kinnitatud riie tõmmati vajadusel päikese- või vihmakaitseks üle amfiteatri. Mängude algusest andis märku pasunasignaal, mille järel kiivrites, kilpide ja rinnakaitsetega võitlejad marssisid kahekaupa rivis valge mereliivaga kaetud areenile (ladina arena -liiv). Gladiaatorid peatusid autribuuni ees ja tervitasid korraldajat parema käe tõstmisega. Kui kohal oli ka keiser, hüüdsid nad: "Tere tseesar, surmaminejad tervitavad sind!" Enne pärisvõitluste algust näidati nüride relvadega oma osavust. See aitas kihlvedude sõlmijaid paremini hinnata võitlejate võimalusi. Seejärel vahetati relvad ja algas võitlus elu ja surma peale. Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka
annaabi.ee 
