1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane. 1888. aastaks oli Nietzsche tervislik seisund jõudnud kritilise punktini, ta abitus. Arstid avastasid Nietschel süüfilise ja haigus oli jõudnud viimasesse staadiumi. Nietzsche suri Weimaris. Teosed Tragöödia sünd" (Die Geburt der Tragödie),1872(eesti keeles2009, tõlkinudAnne Lill) "Ajakohatud vaatlused",1876 "Inimlik-üliinimlik" (Menschliches, Allzumenschliches),1878 "Koidupuna" (Die Morgenröte),1881 "Lõbus teadus" (Die fröhliche Wissenschaft),1882 "Nõnda kõneles Zarathustra" (Also sprach Zarathustra),1883-1885;1892 (eesti keeles 1932, 1993 ja 2006, tõlkinud Juhan Palla, järelsõna Johannes Semper) "Sealpool head ja kurja" (Jenseits von Gut und Böse),1886 "Moraali genealoogiast" (Zur Genealogie der Moral),1887 "Wagneri juhtum. Muusikuprobleem", 1888
"Jumalus, kes temas kõneles, ei olnud mitte Dionüsios, mitte ka Apollo, vaid täiesti uus deemon, nimelt Sokrates." Kandva kultuuri uuenemine peaks toimuma Richard Wagneri (1813-1883) muusika ja isiku läbi, kelle loomingusse Nietrzche on sel perioodil lausa kiindunud. 1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga. II Periood (1876-1882) Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise "ennelõunase filosoofiana". Nii sünnivad siin sellised teosed nagu "Menschliches-Allzumenschliches" (I.ja II.). "Morgenröte" ja "Die fröhliche Wissenschaft". Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus "decadence", selle "moraali" ja selle "religiooni" s.o. kristluse vastu. Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha uusi tähelepanekuid.
"Jumalus, kes temas kõneles, ei olnud mitte Dionüsios, mitte ka Apollo, vaid täiesti uus deemon, nimelt Sokrates." Kandva kultuuri uuenemine peaks toimuma Richard Wagneri (1813-1883) muusika ja isiku läbi, kelle loomingusse Nietrzche on sel perioodil lausa kiindunud. 1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga. II Periood (1876-1882) Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise "ennelõunase filosoofiana". Nii sünnivad siin sellised teosed nagu "Menschliches-Allzumenschliches" (I.ja II.). "Morgenröte" ja "Die fröhliche Wissenschaft". Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus "decadence", selle "moraali" ja selle "religiooni" s.o. kristluse vastu. Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha uusi tähelepanekuid.
ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see "Parsifalis" kristalliseerus, jõudis Nietzsche risti vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche suri Weimaris 55-aastaselt. Nietzsche sulest on ilmunud: · "Tragöödia sünd" (Die Geburt der Tragödie), 1872 · "Ajakohatud vaatlused", 1876 · "Inimlik-üliinimlik" (Menschliches, Allzumenschliches), 1878 · "Koidupuna" (Die Morgenröte), 1881 · "Lõbus teadus" (Die fröhliche Wissenschaft), 1882 · "Nõnda kõneles Zarathustra" (Also sprach Zarathustra), 1883 - 1885 ; 1892 (eesti keeles 1932, 1993 ja 2006) · "Sealpool head ja kurja" (Jenseits von Gut und Böse), 1886 · "Moraali genealoogiast" (Zur Genealogie der Moral), 1887 · "Wagneri juhtum. Muusikuprobleem", 1888 · "Puuslikehämarus" (Götzen-Dämmerung), 1889
annaabi.ee 
