Kui rääkida väheliikuvatest , seda enam aga kinnitunud organismidest, siis tuleb ökoloogilise populatsiooni all mõista antud liigi käigi isendite kogumit, mis kuuluvad ühte biotsönoosi. Täpsemalt öeldes on ökoloogiline populatsioon ruumiliselt piiritletud liigisisene rühmitus, mille aluseks on teatud päritoluline ühtsus, välimuse sarnasus, ökoloogiliste reaktsioonide ühtsus välismõjule. Vabalt ristuvat populatsiooni nimetatakse ka Mendeli populatsiooniks, kuna ta allub mendelistliku geneetika seadustele. Populatsiooni tähtsamad tunnused: 1. Koht eluslooduse hierarhilises süsteemis Populatsioon koosneb üksikaisenditest. Samal ajal on populatsioon kõrgemat järku süsteemide biotsönoosi ja bioloogilise liigi elemendiks. 2. Ökoloogiline määratus Populatsioon on kohastunud kindlate olelustingimustega, hõivates oma ökoloogilise nisi, täites kindlaid ülesandeid aineringes ja seostes teiste biotsönoosi moodustavate populatsioonidega.
Teine asi, mis silma torkas oli sage formaalne lähenemine nt mõnedki ühiskonnakihid jäid riikliku hoolitsuse alt välja (varem või hiljem jõudsid need rühmad pahatihti pigem vanglatesse...) Indiviidi arengus hakati peeaasjalikult tähtsustama keskkonna mõjusid. Pavlovi ühest küljest epohhiloovad ja Nobeli preemiat väärt käsitlused, andsid teiselt poolt aga ka võimaluse kindlustada NSV Liidus kujunenud mendelistliku geneetika vastast suunda. Pavlovi õpetus kõrgemast närvisüsteemist esitas väljakutse samal ajal mujal maailmas jõudu koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas
Venemaa tugev füsioloogiakoolkond oli esiteks kindlalt materialistlikel alustel (so oluline marksistliku retseptsiooni soodustaja) ning lisaks viisid kõrgema närvitalitluse uuringud (Setsenov, Pavlov) ühiskondliku suhtumise olukorrani, kus indiviidi arengus hakati peaasjalikult tähtsustama keskkonna mõjusid. Pavlovi ühest küljest epohhiloovad ja Nobeli preemiat väärt käsitlused, andsid teiselt poolt aga ka võimaluse kindlustada NSV Liidus kujunenud mendelistliku geneetika vastast suunda. Pavlovi õpetus kõrgemast närvisüsteemist esitas väljakutse samal ajal mujal maailmas jõudu koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas. Niisiis on nõukogude suhtumise, mille kohaselt
füsioloogiakoolkond oli esiteks kindlalt materialistlikel alustel (so oluline 63 marksistliku retseptsiooni soodustaja) ning lisaks viisid kõrgema närvitalitluse uuringud (Setsenov, Pavlov) ühiskondliku suhtumise olukorrani, kus indiviidi arengus hakati peeaasjalikult tähtsustama keskkonna mõjusid. Pavlovi ühest küljest epohhiloovad ja Nobeli preemiat väärt käsitlused, andsid teiselt poolt aga ka võimaluse kindlustada NSV Liidus kujunenud mendelistliku geneetika vastast suunda. Pavlovi õpetus kõrgemast närvisüsteemist esitas väljakutse samal ajal mujal maailmas jõudu koguvale pärilikkusõpetusele, sest nägi indiviidi/isendi arengus valdavat tähtsust keskkonnal (käitumisest rääkides tingitud reflekside väljakujunemisel). See oli midagi muud, kui klassikalise geneetika baasil tekkiva bioloogilise determineerituse kontseptsioon, mis elu jooksul omandatud tunnuseid alatähtsustas.
annaabi.ee 
