Kaiser ja E. Toller. Poliitilise teatri lipukandja Bertolt Brecht arendas eepilise teatri teooria. Pärast II maailmasõda olid mõjukad eksistentsialism (Jean-Paul Sartre) ja absurditeater (Samuel Beckett ja Eugène Ionesco). Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal "Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Tõeliselt üllatav on aga kiirus, millega linnade eestlastest alamrahvas ja talupojad selle neile seni võõra kunstiliigi nüüd omaks võtsid. 1880. aastail kattis maad - linnu ja külasid - juba üle saja mängupaiga. Nagu laulu- ja pasunakoorid olid näiteringidki peaasjalikult rahvusliku liikumise vormiks ja uuetüübilise seltskondliku suhtlemise kooliks, mis aga sugugi ei välistanud ka puhast mängulusti
Kirjeldati perekonnaelu vastuolusid ja kritiseeriti ühiskonda. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli A. Tsehhov ja Maeterlinc oli sümbolismi meister. Poliitilise teatri lipukandja B. Brecht arendas eepilise teatri teooria. Pärast II Maailmasõda olid mõjukad eksistentsialism ja absurditeater. Eesti teater Eesti teater sai alguse ,,Vanemuise" seltsist eesotsas Lydia Koidulaga 1870. aastal. Eesti teater oli siis vähenõudlik, külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega väljendati ühiskondlikke hoiakuid. Meie rahvas võttis selle kunstiliigi üllatavalt kiiresti omaks. Nüüd olid ka näiteringid rahvusliku liikumise vormid. Kogu selle aja vältel oli ikkagi juhtivaks Tartu ,,Vanemuine" mis kujunes juba poolkutseliseks teatriks, selle kõrgaeg oli 1880. aastal kui katsetati ka maailmaklassikaga. 6 Kokkuvõte Sain väga huvitavaid asju teada teatri ajaloo ja selle sündimise kohta. Väga huvitav oli seda
hoogsamalt käima, mis 1809. aastal viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Lydia Koidula ,,Saaremaa onupojaga" 1870. aastal ,,Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Eestlaste jaoks muutus teater populaarseks 1880. aastail kattis maad linnu ja külasid juba üle saja mängupaiga. Asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtivaks Tartu ,,Vanemuine", mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt asetus selle kõrgaeg 1880. aastatesse, kui katsetati ka maailmaklassikaga. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja
aset 24. veebruaril. Selle süzee põhjal Camus'i ,,Arusaamatus", võttis täpselt selle Zacharias Werneri süzee. Iseenesest need sündmused midagi ei öelnud. Werner oli väga populaarne, aga teiste saksa romatikute taustal ta jäänud kolmanda järgu kirjanikuks. Keegi teda üldiselt enam ei mäleta. Samal tasandil eksisteerisid kõik prantsuse silmapaistvad esindajad. Kõik prantsuse romantikud draamakirjanikena teenisid samal tasandil. Hiljem ka Dumas' poeg oma kodanlike melodraamadega. Oma loomingu hilisemal perioodil prantsuse romantikud lakkasid kirjutamast teatri jaoks. Ei Hugo ega ka Dumas ei kirjutanud enam. Dumas Vanem heaks näiteks ei ole kerglased seiklusromaanid, hea paks kultuuripinnas, oma romaanides väga teravmeelde ja vaheldusrikas. Kui ta hakkas näidendeid kirjutama siis tulid välja mõõga ja mantli laadis näidendid, ei olnud tõhusad. Romaanikirjanikuna aga klassik tänapäevani.
annaabi.ee 
