kultuurilisele alaväärsustundele läheb veel tükk aega, kuni me ooperilugu sajandipikkuseks saab. Seda võib ju pidada pelgaks mänguks, ent sõnajärg võib palju muuta: jah, mitte "esimene eesti", küll aga Eesti esimene ooper loodi Tallinnas enam kui 300 aasta eest, kõigest kaks aastat pärast esimese saksa ooperimaja avamist Hamburgis! Ühtaegu satub see teos olema ka üks kolmest esimesest säilinud ooperist kogu Põhja-Euroopa saksakeelses kultuuriruumis, ja neist ilmselt meisterlikem. Jutt on Johann Valentin Mederi teosest "Kindlameelne Argenia" ("Die beständige Argenia"), mida tunneb ja hindab küll vana saksakeelse ooperi spetsialistide kitsas ring, mille olemasolu fakt puudub aga laiemas ajalooteadvuses; vähemalt eestikeelsed teatmeteosed on ta seni olematuks vaikinud. Me hindame eesti professionaalse muusika ajalugu häbelikult umbes poolteise sajandi pikkuseks. Kummaline, aga samast vaate nurgast pole oluliselt pikem ka näiteks rootsi või
A.H.Tammsaare A.H. Tammsaare on eesti tähtsaim proosaklassik, romaanizanri novaator ja kriitilis-realistliku romaani meisterlikem viljeleja eesti kirjanduses. Ta alustas loomingulist tegevust, siis kui E.Vilde oli tema võimete tipul. A.H.Tammsaare äratas tähelepanu juba oma esimeste jutustustega, kuid siiski võttis loominguline eneseleidmine ja meisterlikkuseni jõudmin tal paar aastakümmet aega. Loomingu paremikuga kuulub Tammsaare maailmakirjandusse. Tema demokraatlikud ja humanistlikud teosed on pidevalt eesti kultuurielust saanud implusse edasiseks arenduks, eriti palju on aga
Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud "Saatus" (1917) ja "Raskuse vaim" (1920) annavad ajajärgu võitlusmeeleolusid edasi sugestiivses kunstilaadis. · Teised uusromantilise proosa viljelejad -- August Gailit ja Aleksander Tassa -- ei suutnud oma sõjaaegset maailmanägemust kunstiks sünteesida võrdselt Tuglasega. A. Gailiti novellikogud "Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919) sisaldavad fantastilis-õudseid stseene inimeste kannatustest, neid
Oma rahvalik-humoristliku laadiga kuulus revolutsiooniaegsete realistide hulka ka O. Luts, kelle "Suvi" (1918--1919) sai lugejaskonnas väga populaarseks. · 20. saj. Teisel kümnendil saavutas eesti uusromantiline proosa küpsuse, valdavalt küll juba sümbolistlikus laadis. · Uusromantilisele proosale on iseloomulikud lühizanrid, eeskätt novellid. · Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud "Saatus" (1917) ja "Raskuse vaim" (1920) annavad ajajärgu võitlusmeeleolusid edasi sugestiivses kunstilaadis. · Teised uusromantilise proosa viljelejad -- August Gailit ja Aleksander Tassa -- ei suutnud oma sõjaaegset maailmanägemust kunstiks sünteesida võrdselt Tuglasega. A. Gailiti novellikogud "Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)
annaabi.ee 
