Põhja-Jüütimaa ja Sjællandi piirkond. Ajalugu Esiajalugu Esimesed inimtegevuse jäljed Taanis pärinevad umbes 120 000 aasta tagusest Eemi jäävaheajast. Pidev inimtegevus on kestnud alates mandrijää taandumisest umbes 14 000 aastat tagasi. Põllumajandus muutus valitsevaks nooremal kiviajal 4. aastatuhandel eKr. Nooremal kiviajal ehitati hulgaliselt megaliitkalmeid, millest mõned pakuvad tänaseni tähelepanuväärset vaatepilti. Pronksiajal (1800500 eKr) praeguse Taani aladel elanud rahvast on säilinud rikkalikult arheoloogilisi mälestisi. Arvukad päikesekujutised, näiteks Trundholmi vanker ning kaljujoonised Bornholmil viitavad päikesekultusele. Kaljujooniste teine levinum motiiv on laev. Ülikuid maeti tammekirstudes hiiglaslikesse kääbastesse, mis paiknesid kõrgetel küngastel
paika: nimelt toimus suursündmus 23. oktoobril 4004 eKr, kell 9.00 hommikul. See dateering andis õpetlastele kindla ja muutumatu piiri esiajaloo uurimiseks ning kõik sündmused pidid sellesse mahtuma. Veel 17. ja 18. sajandil ning 19. sajandi algul ei osatud muinasleidude kohta adekvaatseid seletusi anda. Leide peeti kurioosumiteks kivikirveid peeti piksekirvesteks, põletatud luutükikesi sisaldavaid saviurne arvati olevat maa sees kasvanud loodusobjektid, megaliitkalmeid aga olla ehitanud hiiglased. Et niisugustest seisukohtadest vabaneda, läks tarvis kahte suurt avastust. Esimene neist põhines geoloogial. Nii oli juba 1785 aastal soti geoloog James Hutton oma teoses "Theory of the Earth" avaldanud arvamust kivimite stratigraafiast, st nende paiknemisest üksteise peal olevate kihtidena. Sedasi lõi ta põhimõtted, mis said aluseks arheoloogilistele kaevamistele. Hutton näitas, et kivimite
Irdmuistised Irdmuistised on üksikesemed. Peitleiud (aarded) Muinaskultuuride uurimise ajaloost Babüloonia kuningas Nabunaid (Nabû-naid) (valitses 556-539 e.m.a.) oli teadaolevalt esimene, kes kasutas ajaloo uurimismeetodina kaevetöid. Lasi teha kaevetöid vanade templite varemetes. Kyrillos (Konstantinos) ja Methodios otsisid 861. aastal III Rooma paavsti Clemensi hauda. Keskajal olid kivikirved jm. irdmuistised kultusesemed. Kivikirveid peeti piksenoolteks. Megaliitkalmeid (suurtest rahnudest moodustatud kalmed) seostati hiiglastega. Johann Joachim Winckelmann (1717-1768) Esimene antiikkunsti uurija. Kirjutas esimese antiikkunsti kästileva raamatu "Antiikkunsti ajalugu" (1764). Teda peetakse esimeseks arheoloogiks. Tema sünnipäeva (9. detsembrit) tähistatakse arheoloogide päevana. Christian Jürgensen Thomsen (1788-1865) Kolmeperioodi (kivi-, pronksi- ja rauaaeg) kasutuselevõtja*. Hakkas 1819. a. Kopenhaagenis eksponeerima
kiviplokkidest, kaetud mullakünkaga. 3. galeriihauad. Pikad kividest koridorid, koridorikividele võis olla omakorda suuri kive peale pandud. Lisaks menhirid, st üksik suur püstine kivi. Kividest ringe või read. Megaliitidel esineb ka ornamenti; see moodustab neil siiski tühise osa. Matused kollektiivsed, luid tahtlikult segatud, indiviidid ei eristu. Matused ja panused paiknevad korrapäratult. Sageli neis sekundaarseid matuseid. Mõnikord on matused paigutatud rivis seina äärde. Megaliitkalmeid ja teisi ehitisi kasutati mitmete sugupõlvede poolt, neid kujundati aja jooksul ringi või täiendati. Mitmeid megaliite kasutati ilmselt astronoomiliste vaatluste kohana, kus tehti kindlaks näiteks pööripäevi. Tuntuim megaliitehitis Stonehenge. Lehterpeekerkultuur 43002700 eKr. Esimene maaviljeluskultuur, mis jõudis Põhja-Euroopasse. Levis suuremal osal Saksamaast, Taanis, Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Norras, Ida-Hollandis, Poolas, Tsehhis,
annaabi.ee 
