,,"Ei tulnudki kohapärija," ütles Andres [], kes pettununa seisis oma naise ja lapse ees." See näitab, nagu Andres ei armastaks oma enda lapsi ning selline suhtumine muserdas ka Krõõta. Lisaks peksis Andres oma teist naist Marit, laskudes samale tasemele kui Pearu, kuigi Andres tahtis temast parem olla. ,,Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ega leitud nädalapäevad sellele lahendust, kuni kõik lõppes hirmsa riiu ja meeletusega: Andres peksis Marit süda peäval keset õue. [] Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabriõues. Juhtus ukse ees väljas olema ainult nende esimene poeg Indrek." Samuti tahtis Andres oma tütre Liisi vastu kätt tõsta, kuid Mari astus vahele. ,,Aga juba tormas Andres rusikas käsil tütre kallale, tarvitades seejuures tema kohta kõige ropemat sõimusõna. Vististi oleks ta oma lapse vaeseomaks löönud."
See Artemis on lõvidest ümbritsetud anatoolia Kybele. Artemis nime murdelised teisendid sõnast arktos tähendab ,,karu". Dionysos: Klassikalises müüdis on ta teebalane, Semele kantud, aga hiljem pärast ema põlemist, isa Zeusi reide õmmelduna ilmale tulnud. On olemas traditsioon Dionysose saabumisest vööralt maalt, Früügiast või Lüüdiast Väike-Aasiast või põhjapoolsest Traakiast. Nendes lugudes lõppevad katsed Dinysose orgiaid tõrjuda või summutada pahatihti mõrvarliku meeletusega, mis haarab nii mahasurujaid kui bakhante. Dinysos on tuntud ka Lüüdia nime Bakchos all, luuderohuga pärjatud, türsosekandja, naiselik aistiorgiate õhutaja, kelle kultusepursked eriti naisi erutasid ja mägedesse kihutasid, elavaid ohvreid nägemuslikus raevus lõhki kiskuma, seega korrastatud patriarhaalsete kreeka kogukondade politseile probleeme tekitades. Kreeta Dionysos on minoa substraadist pärinev surev jumalus
Sürrealistid tuginesid psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele, kelle kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Sürrealism oma mõttetuste ja meeletusega peegeldas paratamatult seda ühiskonda, mille rüpes ta oli sündinud. Kapitalismi vastuolud, sõjad ja kriisid pidid mõjuma ka kunstnikele, sisendades neile lootusetuse ja hirmu meeleolusid. Levinum suund sürrealismis on veristlik sürrealism, milles unenägudest, hallutsinatsioonidest ning asjade teadlikust mõistusevastaseks töötlemisest sündinud kujundeid väljendati väga realistlikus, looduslähedases vormis. Veristliku sürrealismi eelkäija oli Giorgio de Chirico
kevad", andes sellele oma samanimelises essees poeetilise ja isikliku kogemusega seotud väljenduse. Mitte ühtegi häält. Ei laulurästast, ei vinti. Võsaraat peaks vidistama – ei vidista, nõmmelõoke peaks luilutama – ei luiluta. Kuuleks kirjurähni põristamistki! [---] Nähtavasti on aset leidnud kataklüsm ja olen juhusli- kult sattunud sellest siin metsades säilinud tillukesele saarele. Või on inimene vaatamata kõikidele hoiatustele hakkama saanud järjekordse meeletusega? On see tõesti hääletu kevad? See oleks ju õudne! Äkitselt kostab rõõmsat siutsumist. Metsaservale ilmus salkkond tihaseid. Painajalik nägemus kaob. Oh ei, see pole katastroof, see on vaid looduse eksitus. (Jüssi 1986: 21–22) Nagu osutasime, on iseäranis 20. sajandi teisel poolel eesti loodus- kirjutuses hakanud levima looduskogemuse edasiandmine läbi rõhu- tatult isikliku vaatenurga. Selle puhul ei apelleerita enam niivõrd loo-
annaabi.ee 
