Lavaline etendus saab alguse kaarditrikiga, millesse kaasatakse ka publikut. Järgneb rahasadu, mille vastu Zorz Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja) meelt avaldama hakkab. Peemot rebib viimasel pea otsast. Jant jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ning paljastustega Arkadi Apollonovits Semplejarovi eraelust. Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib marssi, Semplejarovi loozi jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi. Bezdomnõi rõdul olev mees on samuti kliiniku patsient, kuid temal on õnnestunud näpata võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub tõsiasi, et mõlemad mehed on asutuses ühe sama teguri tõttu Pontius Pilatuse. Bezdomnõi räägib tundmatule oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan isiklikult. Meister räägib ka oma loo: ta oli ajaloolane, kes võitis sada tuhat
kaasaks oma vanima tütre Megara. Heraklese esimene abielu oli armastusrikas ja õnnelik. Perre sündis ka mitu last (erinevate andmete põhjal kolm kuni kaheksa, nimedest on teada Therimakhos, Deiokoon, Oneitos, Oxeus, Patrokles ja Toxoklitus. Herakles oli Megarasse ning oma lastesse väga kiindunud, kuid ometi pidi sellest abielust saama Heraklese elu kõige traagilisem õnnetus. Vihane Hera nuhtles Heraklest hullumeelsusega. Meeletuna tappis Herakles oma pojad ning ka armastatud naise, kes oli püüdnud takistada noorima poja tapmist. Lõpuks viskas Athena Herakles kiviga kõhtu, nii et viimane pikaks ajaks unne suikus...Kui Herakles lõpuks ärkas, siis esimesena julges talle läheneda Amphitryon, kes pidas tõde tähtsaks ning jutustas Heraklesele, mis oli juhtunud. Masendunud kangelane oli valmis eneselt juba elu võtma, kui kohale ilmus Heraklese sõber Theseus ja palus luba teda aidata
Rimski uuriga. Lavaline etendus saab alguse kaarditrikiga, millesse kaasatakse ka publikut. Järgneb rahasadu, mille vastu Zorz Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja) meelt avaldama hakkab. Peemot rebib viimasel pea otsast. Show jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ning paljastustega Arkadi Apollonovits Semplejarovi eraelust. Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib marssi, Semplejarovi loozi jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi. Bezdomnõi rõdul olev mees on samuti kliiniku patsient, kuid temal on õnnestunud näpata võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub tõsiasi, et mõlemad mehed on asutuses ühe sama teguri tõttu Pontius Pilatuse. Bezdomnõi räägib tundmatule oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan isiklikult. Meister räägib ka
Pikk palk tagus vahetpidamata kindlas taktis vastu ust nagu kella tila. Kivisadu jätkus, kuid ka ukse kõma. 404 Lugeja on muidugi taibanud, et ootamatu vastupanu, friis hulguseid ärritas, tuli Quasimodo poolt. Juhus oli kahjuks vahvat kurti soodustanud. Kui ta tornidevahelisele platvormile oli jõudnud, valitses ta peas täielik segadus. Vaadates ülalt alla tihedale hulguste parvele, kes valmis olid kiriku kallale sööstma, jooksis ta galeriil mõne minuti meeletuna edasi-tagasi, paludes kuradit ja jumalat mustlastüdrukut päästa. Tärkas juba mõte minna üles lõunapoolsesse torni häda-kella lööma; kuid enne kui ta kella käima saab panna, enne kui Marie helisema hakkab, võib kiriku uks juba ammu sisse löödud olla. See oli just parajasti sel silmapilgul, kui sissemurdjad oma riistadega ukse kallale asusid. Mis teha? Äkki tuli talle meelde, et müürissepad olid kogu päeva parandanud lõunapoolse torni müüri, talasid ja katust
annaabi.ee 
