on tähendus vaid siis, kui neid saab kogeda ja tajuda. Aga mida mõista mina ise või mina all? Kui ma mõtlen endale, siis alati seostuvad selle mõistega erinevad aistingud/tunded, mida on vahendanud mulle minu meeled (nt armastus, vihkamine, heameel, meelepaha jne). Mind ennast aga ei ole võimalik tajuda, st endani ei küüni ma mitte kunagi ilma, et seda vahendaksid minu meeled, st midagi muud pole mul võimalik tajuda peale oma aistingute, seega on minu mõistus üks suur kimp meelepilte. Mind ennast ei saa tajuda, ja kuna seda ei saa tajuda, siis puudub sellel ideel sisu. Meil pole mingisusgust alust väita, et see, mis toimus minevikus, toimub tingimata ka tulevikus. Näiteks päikesetõusu puhul ei saa me kuidagi kindlaks teha, et ta ka tulevikus igal hommikul tõuseks, see seaduspärasus on pigem meie uskumus. Kui valge piljardikuul annab löögi punasele, siis meie esimene mulje on valge kuuli veeremine punase suunas ning teine mulje on punase kuuli põrkumine
· Aga mida mõista mina ise või mina all? Kui ma mõtlen endale, siis alati seostuvad selle mõistega erinevad aistingud/tunded, mida on vahendanud mulle minu meeled (nt armastus, vihkamine, heameel, meelepaha jne). Mind ennast aga ei ole võimalik tajuda, see tähendab endani ei küüni ma mitte kunagi ilma, et seda vahendaksid minu meeled, see tähendab midagi muud pole mul võimalik tajuda peale oma aistingute, seega on minu mõistus üks suur kimp meelepilte. Mind ennast ei saa tajuda, ja kuna seda ei saa tajuda, siis puudub sellel ideel sisu. · Meil pole mingisugust alust väita, et see, mis toimus minevikus, toimub tingimata ka tulevikus. Näiteks päikesetõusu puhul ei saa me kuidagi kindlaks teha, et ta ka tulevikus igal hommikul tõuseks, see seaduspärasus on pigem meie uskumus. · Kui valge piljardikuul annab löögi punasele, siis meie esimene mulje on valge kuuli
Mida mõista mina ise või mina all? Kui mõtlen endale, siis alati seostuvad selle mõistega erinevad aistingud/tunded, mida on vahendanud meeled (nt armastus, vihkamine, heameel, meelepaha jne). Mind ennast ei ole võimalik tajuda, st endani ei küüni ma mitte kunagi ilma, et seda vahendaksid minu meeled, st midagi muud pole mul võimalik tajuda peale oma aistingute, seega on mõistus üks suur kimp meelepilte. Mind ei saa tajuda, ja kuna seda ei saa tajuda, siis puudub sellel ideel sisu.Pole alust väita, et see, mis toimus minevikus, toimub ka tulevikus.Kahe piljardikuuli vahel toimuvat pole meil võimalik tajuda. See on üksnes nednevaheline nähtus.Inimestena oleme niivõrd harjunud sellega, et üks asi järgneb teiseleInimese uskumustesüsteem põhineb harjumusel ja taval.Miks usume, et tuli annab soojust ja vesi värskendab? Selle pärast, et meie jaoks on lihtsalt raske teisiti mõelda
Iga sisu omav idee koosneb muljetest. Kõik ideed on vaid meie muljete koopiad. Kust me teame, kas mõiste on mõistuspärane? Kontrollides, kas on olemas mõnda vahetul kogemusel põhinevat muljet või muljete gruppi, millest seda on võimalik tuletada. Kui ei siis puudub mõistel sisu. Me ei pruugi teada, kas on olemas mingi mina või ise kui olemisvorm. See mida nimetame endaks on abstraktsioon ja sellel puudub empiiriline sisu. Minule ei vasta mingi mulje. Mõistus on kimp meelepilte. Mingit hinge pole olemas - või kui on siis ei saa me seda teada. On tundeid, aistinguid. Kellel need on, seda me tajuda ei saa. Oma mõtlemisprotsessis teeme me häbiväärselt palju oletusi, millele ratsionaalsete põhjuste leidmine on küllaltki vaevarikas töö. Meie mõtlemine põhineb juurdemõeldavatel oletatavatel eeldustel ja arvamustel, kuigi me seda ise ei pruugi teada. Me ei tea kas mina olen olemas. Meil ei ole põhjust uskuda ei ainelise ega hingelise substantsi olemasolusse
annaabi.ee 
