on pärit enamik ideid, mis meil on, ja mis sõltub ainult meie meeltest, ja mis meie meelte poolt arusse viiakse. Ta seletab seda nii, et kui meie meeled puutuvad kokku üksikute meeleliste objektidega, siis vastavalt sellele, kuidas objektid meie meeli mõjutavad, toimetavad meeled mitmesuguseid, omavahel erinevaid asjade tajumusi meie arusse. Sedasi me saamegi ideed, mis meil on värvide, temperatuuri või näiteks magusa kohta, mida me kutsume meelelisteks kvaliteetideks. 3. Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Locke ütleb, et teine allikas on enda vaimu tegevuste tajumine meie sees. Kui vaim tegeleb ideedega, mis tal on, ja kui hing hakkab neid tegevusi reflekteerima ja kaaluma, siis täidavad nad aru teistlaadi ideedega, mida ei oleks olnud võimalik saada välistelt asjadelt. Nendeks ideedeks on näiteks mõtlemine, uskumine, teadmine ja tahtmine. See allikas ehk reflekteerimine sõltub ainult meist endast
matemaatika üldse võimalik on. Seda teeb ta „Puhta mõistuse kriitika“ esimeses osas, mille pealkiri on „Transtsendentaalne esteetika“. „Esteetika“ all mõistab Kant õpetust tajumusest ehk, nagu ta ise ütleb, „kaemusest“. “Puhta mõistuse kriitika” (1781) uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindla koha tunnetuses. Kant leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda). Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid on ruuma ja aeg. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis-ajaliseks ühtsuses. Tänu neile on võimalikud sellised teadused nagu matemaatika ja füüsika. 2. Mõistuse vormid on kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad kaemused mõistete alla ja seovad mõisted otsusteks. Kategooriaid on 12. Need jagunevad
23) aistimise ja refleksiooni erinevus Aistimise objektid on üks ideede allikas. Esiteks, meie meeled, puutudes kokku üksikute [particular] meeleliste objektidega, toimetavad vaimu mitmesuguseid, omavahel erinevaid asjade tajumusi [perceptions], vastavalt nendele erinevatele viisidele, kuidas need objektid meeli mõjutavad. Ja nõnda me saame need ideed, mis meil on kollase, valge, kuumuse, külma, pehme, kõva, mõru, magusa, ja kõige selle kohta, mida me kutsume meelelisteks kvaliteetideks; ja kui ma ütlen, et meeled toimetavad nad vaimu, siis ma pean silmas, et nad toimetavad välistelt objektidelt vaimu selle, mis tekitab seal need tajumused. Seda suurt allikat, millest on pärit enamik ideid, mis meil on, ja mis sõltub täielikult meie meeltest, ja mis meelte poolt viiakse arusse, nimetan ma AISTIMISEKS [SENSATION]. Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Teiseks allikaks, millest kogemus ammutab
kriitika. 2. LÕPPSÕNA KOLMELE KRIITIKALE Tunnetus, tahe (tegutsemine) ja otsus (tundeline ja mõistuspärane) on need kolm teed, millel meie inimlik mõistus võib omandada talle antud seisundi looduses. (1) Puhta mõistuse kriitika uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindlat kohta tunnetuses. Ta leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda). Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid: ruumi ja aja. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis- ajaliseks ühtsuses. 19 2. Mõistuse vormid: kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad kaemused mõistete alla ja seovad mõisted otsusteks. 3. Mõistuse regulatiivsed printsiibid (ideed)
annaabi.ee 
