unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis — meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Hilisemais dialoogides Platon piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist
vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Idee- tänapäeval kasutatakse sõna idee mõtte tähenduses. Kreeka keeles aga oli sellel sõnal algselt tähendus välimus, vaatepilt. Platonil hakkab ta tähendama umbes välise nähtumuse taga peituvat tõelist. Filosoofias omandas see sõna hiljem mitmeid teisi tähendusi ning tavakeeles hakkas ta tähendama mõtet. 1.2 Platoni kunstikäsitlus
ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile
Joonte võrdpilt; “hüpoteetiline” ja dialektiline mõtlemine. Siin võrdleb Platon tunnetuse valdkonda joonega, mis on kahekordselt jagatud. Esimese jagamise järel tekkivad joonefragmendid tähistavad vastavalt doxa ja noesis`e, arvamuste ja mõistusmõtlemise, valdkonda. Need on omakorda jagatud veel kaheks. Arvamuste valdkond jaguneb usu (pistis) ja sarnasuse (eikasia) valdkonnaks. Usk tähendab siin mitte religioosset usku, vaid usaldust meeleandmete ja teiste inimeste poolt üteldu suhtes, mis on üks peamisi allikaid, kust pärinevad inimeste arvamused. Sarnasust kui arvamuste allikat võib tõlgitseda arusaamade kujundamisena analoogia põhjal. Kohates midagi senitundmatut, otsime sellele midagi sarnast oma varasemast kogemusest ja kanname tuntu tõenäosuse alusel üle tundmatule. Selline sarnasus võib aidata asja paremini mõista, mis võib olla ka õigustuseks
annaabi.ee 
